elage.rsk

Unes või ilmsi

2010-10-10T08:46:00.001+03:00

Veidi vähem kui kuuskümmend tundi kulus ühe ukse juurest teise ukse juurde jõudmiseks. Möödus pool neljapäeva, terve reede ning kolmandik laupäevast ja kohale me jõudsime. Lisaksin veel juurde, et väga muretult ja hästi ning ma ei hakka rääkima väsimusest. Küll aga võin kirjeldada erinevaid hetki tagasisõidust.

Sydney lennujaam tekitas tunde, et oleme tõesti maailma lõpp-punktis, sest siit edasi polnud praktiliselt kuskile edasi lennata – sai vaid tagasi sõita. Nii ka meie, ootasime oma lendu Bangkoki suunal, mida teenidas Emirates. Soovitan selle lennufirma teenuseid kõigile soojalt ja tingimusteta – meie lennukis sai kogeda tähistaevast, suuuuuurepärast toidumenüüd, tasemel meelelahutust ning nutikalt alla-lastavaid istmeid, kus sai ruumikalt magada. Mina aga kasutasin võimalust, et kolme erinevat filmi vaadata, enne kui silma looja lasin.
Edasi Bangkoki lennujaamas saime veidi üle kümne tunni veeta enne oma järgmist lendu. Viskasime pikali pehmetele nahkkattega pinkidele ning püüdsime puhata ja kuigi uni tundus kohati eriti magus, polnud see siiski adekvaatne viis end kosutada. Mõttes lubasin endale, et Berliini poole lennates filme ei vaata ja proovin ainult magada. Jõudes Air Berlini lennukile, tuli mulle üllatusena see, et iga istme seljatoes polegi tele-ekraani. Esimene mulje oli, et kas pole tegu mitte odavlennufirmaga. Ma tean, eelmine reis Emirates’iga hellitas ikka üleni ära ja nüüd oli n-ö latt kõrgel.

Igal juhul, saingi enamik ajast silmad kinni hoida, nagu olin varasemalt soovinud ja süüa saime ka enneolematult tihti. Mis sa veel oskad soovida: süüa ja magada! Jõudes Saksamaa pealinna, panin esimese asjana tähele, et siin enam ei naeratata ega olda nii avatud. Lennujaam ise paistis väikese ja kitsana – justkui regionaalne õhusadam mitte niivõrd rahvusvaheline. Berliinis oli meil aega järgmise lennuni ca 15 tundi. Andsime oma pagasi hoiule, ostsime bussipileti ja sõitsime õhtust pealinna vaatama. Nägime kiiruga ära Brandenburgi värvad, Riigipäeva hoone ja Berliini Teletorni. Tegime kõike kähku seetõttu, et oli külm ja kell hakkas hilist aega näitama ning väsimus tuli jälle peale. Bussiga tagasi sõites näitasime sama piletit, millega tulime linna – bussijuht noogutas nõustuvalt ja hetkeks tuli taas mõttesse, et näe tal on ka "no worries"-suhtumine! Seega saime jänest tagasi tulles sõita.

Lennujaam oli hetkeks, mil saabusime, tänu hilisemale kellaajale, palju tühjemaks muutunud ja me otsustasime pinkidele pikali visata – sellest suurt tulu polnud, sest pidevalt oli kuskil ikka ringi sagimist ja lõpuks katkestas kõige magusamal hetkel une lennujaama turvamees, kes palus meid teise terminali minna, sest see suletakse ööseks. Järgmises terminalis leidus teisigi, kes ööd veetsid. Kõik kohad olid juba ära võetud. Minu õnneks sain oma kaasavõetud magamiskoti esmakordselt lahti võtta! Näed sa siis, kus mul seda vaja läks. Sain kogu selle pika öö vältel tunnikese tukkuda, enamasti ikka ärkvel.

Lõpuks saime muretult viimase reisilõiguga alustada, kui sõitsime Riia suunas. Lennukis tuli uni iseenesest peale, olgugi et ärevus ju kasvas. Kui pagas kenasti käehaardes oli, mäletan vanemate siirast rõõmu ja toredat vastuvõttu, veel tekitas hea tunde selge, kuiv ilm ning ääretult värvikirev eesti sügis – nii ilus ja tore oli koju jõuda!

Tähtis teade

2010-10-02T05:53:00.000+03:00

Armsad sõbrad!
Nagu ma olen aru saanud leidub neid, kes plaanivad mind üllatada vastuvõtuga Tallinna Autobussijaamas. Esialgu tundus mullegi nii, et vastavalt plaanitule ma jõuan 9. oktoobril bussijaama. Arvestades praegusi arenguid, see kava ei kukugi nii välja. Seega, püüan kõiki säästa kohaletulekust ning luban, et kohtume ja muljetame kindlasti, ent veidi hiljem. Täpsemalt juba siis, kui olen kenasti kodumaale saabunud.
Mina tänan!

Viimased tegemised

2010-09-28T11:14:00.000+03:00

Ostsime pääsmed, millega saame piiramatul hulgal külastada nelja erinevat attraktsiooni: Sydney Wildlife World, Sydney Aquarium, Manly Oceanworld ja Sydney Tower. Mine vaata galeriist meie esimese külastuse pilte Austraalia loomade maailmas. Tuleb tunnistada, et kõige, kõige armsam loom on koaala karu. Vombat on ka omamoodi tore! Hirmu ja õudu pakub üks suuremaid krokodille Austraalias, kes kaalub ligi 700kg ning ta toodi siia Põhja-Austraaliast. Ta muutus liiga ohtlikuks sealsetele kohalikele ning isegi oma liigikaaslastele, sest ta sõi kõik teised krokod oma territooriumil ära. Ju siis talle meeldib omaette elada! Loomulikult täitus ka minu soov näha känguru – nägin neid hüppamas, söömas ja magamas. Ühesõnaga, sain adekvaatse pildi neist. Nähtub, et neid on mitut liiki.

Eks paistab, mis meid järgmistes kohtades ees ootavad. Kohe kõike korraga näha ei õnnestu. Põhjuseks see, et sain taaskord tööd ja nagu vennaski, läheme kuni n-ö. võiduka lõpuni välja – meie jaoks on see 29. september. Seega, täpselt nädal enne väljasõitu oleme vabad ja võtame mõnuga. Siis saab erinevaid haikalu ja vaalu näha ning kahtlemata teeme palju ilusaid pilte kõrgelt Sydney Tornist – nii päeval kui õhtul.

Meil siin muutuvad ilmad üha suvisemaks ning ametlikult algas rannahooaeg. Ehk õnnestub isegi veel liivarannal peesitada. Vette kindlasti ei lähe, sest see on praegu 16 kraadi soe. Õhk aga ulatub julgelt üle kahekümne kraadi. Mõnus!

Siit soojade sõnumite juurest lõpetangi. Olge vahvad!

START: 7.oktoober 19:45 Sydney Lennujaam

2010-09-17T13:25:00.001+03:00

Täna sai viimased reisilõigud klaaritud ja nüüd pole muud kui ladusat sõitu oodata. Alustame lendu Sydneyst Bangkoki suunas, kust liigume järgmisel hommikul edasi Berliini poole. Plaanide kohaselt jõuame Saksamaa pealinna 8.oktoobri õhtul kell 18.00 ning viimane lennuk sel pikal teel kodumaa poole alustab teekonda järgmisel hommikul, s.t 9.oktoobril kell 8.00. Valida oleks saanud ka samal õhtul väljuva lennu, mis alustanuks kell 19:45, aga tundus, et me ühe tunni ja neljakümne viie minutiga ei suudaks end organiseerida järgmise lennu peale. Nii et kindluse mõttes oleme mõneti sunnitud veetma enam kui kaksteist tundi Saksamaal, aga siinkohal ma jätkuvalt kordan end: No Worries!!!
Jätkates, viimane lõik on Berliin – Riia, kuhu jõuame hommikul kell 10:30. Rohkem me ei lenda. Leidsime, et Läti pealinnast Tallinnasse lennukiga sõites pidanuks me taas pikalt ootama – umbes kaheksa tundi. Selle asemel, enda jaoks olukorda mugavamaks tehes, otsustasime bussiga sõita otse Riia lennujaamast Tallinnasse. Alustame kell 12:00 ja jõuame Tallinna Bussijaama kell 17:00. Ongi kogu reis!

Tundub kaunis mitmekülgne ettevõtmine, ent meile see sobib. Pealegi kogu transport jääb samasse hinnaklassi, mida maksime siis, kui lendasime novembris Sydneysse. Paraku pole see nii mugav ja ladus kui tookordne plaan, ent eks hinnad on liikunud kõrgemale ning odavamalt saades pead rohkem kombineerima ja uurima. Reisil kasutame Emirates ja Air Berlin ning Air Baltic ja Eurolines Lux teenuseid. Igal juhul mina olen rahul ja ootan põnevusega, mil taas kodumaad näen!

Täna lõpetasin inventuuriga – meid oli seal kolm tšiili poissi ja üks austraalane ning üks eestlane – mina! Esmaspäev näitab, mis edasi juhtub. Ise olen valmis töötama veel üks nädal. Vennas tegutseb jätkuvalt vanas kohas ja seda kuni n-ö. võiduka lõpuni.

Olge vahvad ja peatse kohtumiseni!

Loetud nädalad

2010-09-10T13:39:00.002+03:00

Jah, vähem kui 28 päeva on jäänud hetkeni, mil me sõidame Austraaliast kodu poole. Senimaani on kõik kulgenud töiselt: ma olen tagasi logistika maastikul. Sain nädalakese puhata ja täna olin esimest päeva taas töö kütkeis ning jätkan ka esmaspäeval. Teisipäeval alustan uues kohas ja rakendan end seal kuni reedeni. Esimeses kohas pakime koos Tšiili poisiga suuri kaubaaluseid lahti. Teises kohas jätkan sama tegelasega hoopis inventuuri lainetel. Eks me näe, kui tore see numbrite kokku lugemine välja näeb.

Sealt edasi oleks ajaliselt võimalik endale venitada veel üks terve töönädal. Kas sellest ideest ka praktiline väljund saab, on hetkel teadmata. Vennas murrab töörindel kuni viimase hetkeni ehk septembri viimase nädala keskpaigani, seega temal on kindlam tunne.

Taotlesin endale paar nädalat tagasi maksutagastust ja nüüd jõuab see minuni. Tegin selle protsessi ühe ekspert firma kaudu, sest võrreldes Eesti maksusüsteemiga, on kohalik olustik palju keerulisem ja kuigi siin on olemas võimalus taotleda kõiki makse tagasi, kasutades vastavaid interneti programme, pole see minu kui mitte-residendi jaoks nii lihtne ja seega otsustasin konkreetse teenusepakkuja kasuks. Tasu selle eest oli $140. Tundub kaunis suur number Eesti rahasse ümberarvutatuna, aga nagu ikka meil siinmaal kõlab – no worries:)

Mine vaata ka galeriist uusi pilte. Käisin sel vabal nädalal ühel loodusrajal jalutamas ja pilte klõpsutamas. See rada pidi mind viima Shark Bay’ni ehk ühte toredasse randa, ent ma suutsin seal üksi olles ära eksida ja kogu ümbrus tundus kuidagi liiga metsistunud ja veidi kahtlane – eriti kui näed suurt maha jäetud maja ning kodutuid. Rääkimata tõmmunahalisest aasia tüübist, kelle kõrval oli kahvatu näoga napis riietuses neiu, kellega ta rääkis aktsendiga vene keelt. Samas hakkas just lõppema seal lähedal ühe hiinlastest pulmapaari fotosessioon. Niisiis lahkusin sealt, sest see kõik kokku tundus kummaline, pealegi läks vihmaseks ning tõesti edasi minna polnud kuskile, ainult tagasi.

Nüüd aga algab nädalavahetus. Vennas töötab laupäeviti, mina aga puhkan. Homseks lubas selget päikselist ilma, niisiis on hea võimalus minna kuskile pilte tegema. Ma pole veel kasutanud võimalust sõita Sydney trammiga. Uurisin pileti hinda ja selgus, et edasi-tagasi sõit maksab $6. Ent tuleb aru saada sellest, et tramm pole siin linnas peamine liikumisvahend, pealegi on tal ainult üks liin, mida mööda ta liigub. Niisiis, jätab see turistile orienteeritud mulje. Eks paistab!

Olge tublid ja järgmise korrani!

Meil algas kevad

2010-09-01T11:30:00.001+03:00

Kõik aastajad algavad Austraalias esimese kuupäevaga. Seega suve algus on näiteks 1.detsember. Kui muidu on olnud jahedad tuuled ja õhk kargem, siis täna justkui lülitist vajutatud, tundus õhk nii soe ja värske ning termomeeter rääkis tõtt, kui väitis, et näitab 26 kraadi. Uskumatu!

Täna töölt koju jõudes sain agentuurist kõne, et laojuhataja unustas mulle mainida, et täna oli minu viimane tööpäev:) Hale-naljakas lugu, ent ma ei nurise. Olen nüüd uuesti ootenimekirjas ja küll töö varsti jälle tuleb. Kuigi ega enam ajaga priisata pole. Kui kummi piisavalt pingutada, siis järgmised kolm nädalat võib veel raha teenimas käia, aga paar nädalat enne siit ära minekut tahan vabaks võtta. Üks asi on otste kokkutõmbamine ja ettevalmistus eelseisvaks tagasitulekuks, aga teisalt, ma pole veel känguru näinud ja loodan, et vaalaskala hakkab ka kuskilt silma:)

Igal juhul tore on mõelda, et varsti tagasi kodus! Jehuuuuu!

Ja nädalavahetusel sain juhuslikult kokku ühe India mehega, kes elas meie külalistemajas. Olgugi, et ma ei tea tema nime, saime kogu aeg väga sõbralikult läbi ja ta teadis Eestimaad hästi, sest ta oli pikka aega Rootsis töötanud, kus tal oli ka üks eestlasest naiskolleeg. Kui ta leidis endale oma korteri, tuli ja otsis ta meid üles, et soovida kõike head! Taaskohtumise rõõm oli sel hetkel seal metroopeatuses üle pea – kui väike on maailm! Läksime taas ilusate soovide saatel lahku ja tundsin, et pean mälestuseks pildi tegema. Entusiastlikke ja optimistlikke inimesi on alati hea kohata ja mäletada!

Soovin teilegi entusiasmi ja positiivseid hetki!

Augustikuus puhuvad uued tuuled

2010-08-14T05:50:00.004+03:00

Lõunapooluselt on siiapoole saabunud külmad ja tugevad tuulepuhangud. Säärane nähtus olevat iga-aastane ja olgugi, et ilmad on enamjaolt kuivad, päikselised on jahe ikkagi. Aga ainult ilmast ei tahtnud ma rääkida.

Uued tuuled puhuvad ka meie mõlema töö alases kliimas. Mina komplekteerin jätkuvalt erinevaid juhtmeid ja telefone, ent veelgi positiivsem on see, et ka vennas on saanud rakendust ja lootustandvalt pikemaks perioodiks. Temagi komplekteerib: interneti kaubamaja laos paneb kokku erinevaid tellimusi, milleks on mitmed rõivad ja aksessuaarid. Pole paha koos brasiilia neidudega koos rõõmsalt tööd teha. Eriti lahe on see, et tema töökoht asub ületee minu omast, kuigi ta alustab ja lõpetab pool tundi varem kui mina. Juhuslik juhtum:)

Ja tuuled pole veel sellega vaibunud. Sel nädalal tegime välkkiire otsuse ja ostsime lennupiletid kodumaa suunas. Paraku pole meie lennuplaan täielikult valmis, kuigi niipalju võin hetkel mainida, et Saksamaa pealinnani on lend soetatud ning võib-olla mõneti üllatuslikult kõlab ka järgmine: algselt mõeldud tagasitulek novembrikuus enam ei kehti, olles konkreetsem: me jõuame Eestisse juba oktoobri alguses. Üksikasjad avalikustame esimesel võimalusel. Stay tuned - jääge kanalile:)

Niisiis, jäänud on veel loetud nädalad enne-töö-pärast-lõbu-rütmis veeta. Kas me ka väikese puhkusereisi kiirelt enne lõppu teeme, selgub lähinädalate jooksul. Igal juhul, mina vaikselt kohanen mõttega, et aastake siin teisel pool maakera hakkab läbi saama ning algamas on uus etapp kodumaal.

Olge vahvad. Meie oleme. Cheers!

Juulikuu viimased uudised

2010-07-31T09:46:00.006+03:00

Teine pool juulikuud möödus tõusvas joones ehk mul tuli tööpakkumisi uksest ja aknast. Viimasest postitusest juba teate, et lõhkusin soojendajaid ja kuigi see lust ja lillepidu kestis vaid kolm päeva, sain seal jätkata veel järgmised viis päeva, tehes enamasti mitte midagi. Juhataja põhimõte väljendus selles, et tee nägu, nagu sa teeksid midagi ja keegi ei nurise. Nii ma siis jalutasingi lao tagumistes nurkades ja ajasin sarnaste saatusekaaslastega juttu elulistel teemadel, nagu näiteks mis aega kell nüüd näitab ja millal me kohvipausi teeme. Õnneks saime kahel päeval isegi ületunde teha. Uskumatu, kui mitmekülgsed teadmised õnnistavad austraallasi efektiivse tegutsemise kohapealt logistikas. See pole mul esimene kord sellist olukorda kogeda. No worries, nagu meil siin maal on kombeks öelda. Võimalik, et kui Eestimaa oleks õliriik või mõni muu jõukas ressursi omanik, siis saaksime meie ka sama suhtumist endale lubada.

Nüüd aga rakendan end ameerika ettevõttes, mille osakond asub ka Sydneys, loomulikult. Minu ülesanne on asendada vallandatud töötajat seniks, kuni uus mees asemele leitakse, komplekteerides erinevaid kontorividinaid: juhtmed ja kaablid, kõrvaklapid ja mikrofonid, erinevad elektripistikud ja mitmed varuosad. Töö ülesanne on lihtne - noppeleht kätte ja lattu erinevate artiklite järgi. Niisiis loodan, et järgmise nädala saan tervenisti seal veeta. Mis saab edasi, näitab aeg!

Meiega ühes külalistemajas elavad – nii uskumatu kui see ka pole – minu ammune algkooli aegadest pärit klassivend ja koolivend, keda ma pole umbes 15 aastat näinud! Palju muutub sellise perioodi jooksul. Justkui uus algus, kus tutvud ja õpid uut ja huvitavat inimese kohta:) Kui öeldakse, et Eestimaa on väike, siis ma lisan, et maakera on ka tegelikult väike! Me kõik ju elame sama kera peal:)

Üle pika aja paistab taas päike ja eile nägime, kuidas termomeeter näitas harjumatult kõrget numbrit - 21 soojakraadi. See küll ei tähenda, et meil suvisemaks läheb – seda võib oodata kuskil septembris. Lisaks veel ilma eripäradest: üks päev täitis tihe udu kogu linnaruumi ja veel nii tõsiselt, et ma ei näinudki ooperimaja, kui ma sellest rongiga hommikul mööda sõitsin. Kogu Sydney laht kumises udusignaalidest, mis juba öösel mind üles suutsid äratada. Jälle midagi teistsugust ja uut.

Algamas on viimane neljandik meie down under’i (nii kutsutakse Austraaliat) elust ja uurime juba praegu mitmeid lennu võimalusi Tallinna suunal, mõtteis vaid see, kust saaks kõige soodsamalt – mina panen praeguse hinnapoliitika vulkaani tegevuse arvele, mis Euroopat mõneks ajaks vangistas, seega tark oleks seda suunda vältida. Üks põnevamaid pakkumisi hetkeseisuga paistab olevat lend Sydneyst Kuala Lumpuri ja Bangkoki kaudu Moskvasse ja sealt edasi kodumaale. Vana hea (võite vaielda) Aeroflot ei küsi sugugi palju ühe otsa eest Tai pealinnast kangelaslinna – ca 350 EURi ja selle sees on ka veel kodumaine lend Tallinnasse. Eks me hoiame oma toredaid lugejaid kursis täpsemate arengutega.

Seniks aga olge mõnusad ja järgmise korrani.
Have a good arvo! (arvo = afternoon, austraalia inglise keel:)

Kuu aega hiljem ...

2010-07-16T12:08:00.006+03:00

Uued tuuled või mitte, ent aknatehasega on lood lõplikud, s.t sinna me siiski ei lähe ja meile anti valehäire – ajateenistuses anti ka valehäireid ja see ei meeldinud kellelegi - arusaadav. Küll aga oleme agentuuriga head sõbrad edasi ja nemad otsivad meile erinevaid rakendusi.

Tore, et senimaani oleme saanud natuke pingutada ka. Esimene koht, kus me laadisime konteinereid alkoholist tühjaks, lõppes meie tahtel kaks päeva hiljem. Ausalt, see tundus liiga tõsise väljakutsena – nüüd ma tean, mis tunne võis olla industriaalajastul lihttöölistel erinevate liinide peal, kus pidi töötama ega saanud unistadagi puhkamisest lühikesteks hetkedeks. Mees nagu masin minu kohta ei kehti!

See selleks, sest järgmine koht, kus ma hetkel peatun ning tuleval nädalal jätkan, on kõike muud kui raske. Ma ei nimetaks seda isegi töötamiseks, vaid puhtaks mõnuks ning mulle makstakse ka veel! Asja tuum seisneb uute, ent praak soojendite lõhkumises – fantastiline stressi vm jama maandaja! Lisan siia ka video – ajalooline võimalus kogeda lisaks pildile ka heli! (PS!!! kontrollisin üle ja Mozilla Firefox ei näitagi pilti, aga Internet Explorer'i veebibrauser näitab kenasti!)

Enne kui ma selles toreda seltskonnaga itaalia kodumasinaid maaletoovas firmas alustasin, käisime Põhja-Sydneys, täpsemalt Dee Why Lagoonil jalutamas – nagu sa ehk juba aru said paistab meil siin taas päike. Galeriist leiad suurema valiku fotosid sellest vahvast käigust!

Loodan, et saan edaspidi tihedamalt rõõmsate ja põnevate uudistega üllatada. Senimaani aga igapäeva halli argieluga ei hakka kedagi tüütama. Olge mõnusad!

Toas või õues

2010-06-16T10:26:00.005+03:00

Õnneks paistab päike ja see tähendab, et mina olen väljas. Käisin oma silmaga kaemas, milline näeb välja jalgpalli mekaks kujunenud Darling Harbour – seda muidugi päevasel ajal, sest öösiti külmas otseülekandeid vaadata mulle hästi ei meeldi. Selleks on meil televiisor ja soe tuba! Aga õigeid vutifänne rõõmustab suur viiekümne ruutmeertri suurune ekraan, mis “ujub” veepinnal. Lisaks veel paar väiksemat ekraani ja pisike jalkaväljak.

Esimene kõige oodatum hetk MM’il oli Saksamaa ja Austraalia vaheline kohtumine, mida tuli Darling Harbour'isse jälgima umbes kümme tuhat kohalikku poolehoidjat – väikse ääremärkusena tuletan meelde, et meie aja järgi toimus mäng kell pool viis varahommikul. Mina vaatasin seda ülekannet teleri vahendusel ja … appi … mida ma nägin: päris kole kaotus, sest siin räägitakse meeskonnast vaid kangelaslikke, ülivõrdes lugusid ja mina arvasingi, et tegu on konkurentsivõimelise meeskonnaga! Mul pole aimugi, mis jalgpallis vahepeal on toimunud ja nüüd püüan end ikka kurssi viia hetkel toimuvaga. Palju on viimase nelja aastaga muutunud.

Peale jalgpalli hoiab mind toas teinegi tegevus. Nimelt, viimasel ajal sisustan aega veebidisaini õppimisega. Mul on palju videomaterjali, kus oma ala eksperdid õpetavad erinevaid programme kasutama ning näitavad selgelt ette mitmeid nippe ja trikke. Mina olen täiesti sillas!

Täna käisin väljas jalutamas, sest arvuti ees istumisest kõik kohad valusad:) Nagu ikka plaanisin midagi uut ja seekord käisin ära Sydney kõige suuremas pargis – ma arvan, et nägin vaid väikese osa sellest hiiglaslikust alast, ent nähtuga võib igati rahule jääda. Väga võimas ja suursugune: palju tiike, hanesid, parte, musti luiki ja teisi linde ning hulganisti erinevaid palmipuid ja –põõsaid. Lihtsalt ilus! Muide, galeriist näed seda kõike lähemalt.

Siit kohalt praeguseks lõpetangi. Olge vahvad!

Palju põnevat ühes päevas

2010-06-11T04:56:00.003+03:00

Käisime Summer Bay's ehk Palm Beach'il. Sõit sinna kestis veidi enam kui poolteist tundi (ühistransport), aga sellele vaatamata oleme nüüd Sydney kõige põhjapoolsema ranna ära näinud ning see retk oli seda väärt. Tegu on poolsaarega, mille mõlemas küljes asub rand ja saare tipus kaljukünka otsas töötab majakas. Kõrgelt avanevad vaated ümbruskonnale jätsid võimsa ja uhke mulje. Rannas aga leiavad aset mõned „Kodus ja võõrsil“ võtted. Meie panime tähele vaid nelja-viit suurt filmigrupi veokit, ent mitte midagi muud.

Sama päeva õhtul jalutasime linna peal, täpsemalt ooperimaja juures ning Macquarie tänaval, sest siin toimub hetkel valgusfestival Vivid Sydney. Ooperimaja „purjed“ on elavdatud erinevate piltide ja värvidega. Sel eespool nimetatud tänaval paikneb suur raamatukogu, muusika konservatoorium, parlamendihoone, ajaloomuuseum ja St. Mary katedraal – kõik need tähtsad rajatised olid kui ekraanid, millelt sai lugeda ajaloo fakte ja sündmusi, samuti vaadata erinevaid pilte. Mitmel pool leidus ka siniseid majakaid andmaks kätte suund, mida mööda minna ja mitte ära eksida.

Niisiis, saime jalutada ääretult palju, mis on heaks vahendiks end vormis hoida. Ma usun, et selle päevaga tegime kõndimisrekordi - kindlasti üle kümne kilomeetri. Mis veel huvitav, on see, et jalgsi Sydney avastamine tekitab mõneti sõltuvust ehk kui ilmad on kuivad, siis meie lähme välja!

Ja muide, Sydney on üks kuuest ametlikust linnast maailmas, mis näitab suurtelt ekraanidelt jalgpalli MM’i otseülekandeid. Ainus murelik faktor on see, et mängude ülekanded algavad meie aja järgi kas südaööl või pool viis varahommikul. Õnneks on käibel lisabussid ja –rongid, mis kõiki fänne vajalikul hetkel viivad ja toovad. Kohalike jaoks oluline mäng saab alguse esmaspäeva varahommikul, kui nad alustavad oma turniiri Saksamaaga. Muide, esmaspäev on kõigil vaba, sest millalgi olla olnud kuninganna sünnipäev. Nii, et võib oodata palju huvilisi Darling Harbourisse, kus see mäng suurelt üle kantakse.

Olge mõnusad!

Sügis Sydneys

2010-06-02T12:39:00.002+03:00

Ilm vaikselt, aga kindlalt jaheneb. Kuigi vihmaste päevade vahele mahub piisavalt sooja päikest ja rohelust on siiski näha ka oranzhi-kollase varjundiga langenud lehti ja puid. Temperatuur ulatub kahekümne kraadini maksimaalselt. Pole väga vigagi. Just selliseid hetki ära kasutades oleme käinud linna peal värsket õhku hingamas. Seni proovimata tegemistest võiks esile tuua jalutuskäigu üle Harbour Bridge silla, mis tundus esialgu pikk ettevõtmine, ent peale poolt tundi jäi energiat ülegi.

Tänu oma uuele asukohale saame palju laevadega sõita. Täna käisime esmakordselt laevaga Sydney olümpiapargis – varem oleme seal käinud bussiga. Endiselt vahva ja võimas piirkond erinevate staadionite ja võimlatega. Kõige märkimisväärsem selle käigu juures oli see, et seekord me leidsime üles Erki Noole. Ta asus olümpiatule sängis põrandal maas kaetud kuldse värviga. Tundub, et kõik medalivõitjad olid seal eri värvides ribadena maas. Selle peale tulime täiesti juhuslikult neist ribadest üle jalutades, kui panime tähele, et seal on reljeefselt kirjas iga medalisti nimi, riik ja ala; lisaks ka paraolümpia võitjad.

Vahepeal oleme ka tööagentuuri helistanud ja kõnele vastanud sekretär pani meid ootenimekirja. Kui aga saadi kõrgemalt poolt teada, et oleme saadaval, võeti meiega ise ühendust ja küsiti, kuidas reis möödus ja oldi väga rahul, et meie oma Euroopa turneega rahule jäime. Veelgi lõbusamaks läks aga siis, kui öeldi, et väga hea, kui oleme saadaval kuni augustini, sest kahe nädala pärast oleme tagasi oma vanas armsas aknatehases. Senimaani püüavad nad meile ajutist rakendust mujal leida, kuigi sellega olla veidi kitsas. Meile see mõneti isegi sobib, sest oleme parajalt loheks kätte läinud ja pidevalt käib peas Nukitsamehest tuntud repliik, et tahan puhata ja mängida.

Niisiis võtame vabalt ja seda juba kuuendat nädalat järjest. Meie oleme rahul ja rõõmsad! Ole sinagi! Muide, mine vaata galeriist, milline näeb välja sügisene Sydney! Järgmise korrani!

Parem kui varem

2010-05-21T09:52:00.002+03:00

Saabusime tagasi Sydneysse teisipäeva hommikul kell kaheksa. Meid võttis vastu tugev vihmasadu, paras väsimus ja mõneti tühi tunne. Eks see ole arusaadav ka, sest puhkus Lõuna-Euroopas hellitas iga nurga pealt. Siin aga pidime endale uue elamise leidma, taluma üha jahenevat ilma ning üldse taas ise kõige eest hoolitsema. Õnneks on see kõik teisipäevane emotsioon, sest praeguseks peale kolme ööd hostelis, kus me peamiselt vaid magasime ajavahet välja (mõnikord ka riietega teki all, sest oli külm ja niiske), ööbime järgnevad kaks kuud hubases külalistemajas Carnarvon Lodge. Seekord on peremeheks mitte itaallane, vaid hiinlane Anthony, mis nime järgi sellist muljet ei jäta, ent see selleks. Kuidas me selle majutuse peale sattusime? Lühike vastus oleks Google! Sealt külalistemaju uurides jäid sõelale kolm erinevat paika, mida käisime oma silmaga vaatamas ja see viimane osutuski valituks.

Meile meeldib siin väga. Parem kui eelmises külalistemajas, sest siin on meil tasuta internet, rohkem panipaiku toas, tuba ise koos kogu majaga näeb oluliselt värskem ja korralikum välja kui eelmine paik, asukoht on vaiksem ja ideaalsem nii logistiliselt kui ka esteetiliselt. Esiteks kasutame linna keskusesse minekuks rongi (pole ummikuid) ja piisab vaid ühest peatusest, ka laevaga saame siia tulla. Teiseks, vähem kui viie minuti jalutuskäigu kaugusele jäävad ilusad vaated üle lahe asuvale ooperimajale ja võimas Harbour Bridge samuti; aknast välja vaadates näeme palju palmipuid – sedasi annab oma esimesi muljeid edasi Põhja-Sydney. Peale selle, peremees tegi meile soodustuse rendi maksmise osas, sest lubasime talle, et peatume kaks kuud tema juures. Alguses jäi kodulehelt lugedes mulje, et siin tasume sama taksi nagu varem itaallase juures, ent nüüd me hoopis võidame rendi pealt kahe peale kokku $50 nädalas. Väga muhe!

Nende rõõmsate uudiste juurest ma lõpetangi ja järgmine kord räägin ka töö teemadel, millest täna midagi täpsemat veel teatada pole. Olge terved!

Läänest idasse ja tagasi ...

2010-05-14T12:44:00.005+03:00

Niimoodi saimegi Hispaania lõuna osa läbi sõidetud. Portugali piiri äärest esimene peatus toimus Sevillas, kuhu läksime teistkordselt ja seekord juba vaid ühe eesmärgiga külastada seda kuulsat uhket katedraali seestpoolt, ja me ei pidanud pettuma: kõrged võlvid igas ilmakaares, palju ornamentikat, maale, altareid; isegi Ameerika avastaja Kolumbuse haud asub seal, mainimata ei saa jätta ka kellatorni, mis numbrite järgi asus 35ndal korrusel ja sealt avanes avar vaade tervele linnale. Kuigi kõik see usu semiootika mulle meeltmööda pole, avaldas siiski hoone suursugusus ja uhkus sügavat muljet.
Järgmisena saabusime Cordobasse, kus peale hotelli sisse kirjutamist läksime jalgsi vanalinna suunas. Tundub, et igast tuntuma nimega Hispaania linnast leiab katedraali ja loomulikult mitmekümne sajandi pikkuse ajaloo. Oma üldmuljelt erilist ovatsiooni ei pakkunud – rahulik, vaikne linnake, kust leiab kõik Hispaaniale omase traditsiooni ja kogemuse.

Nüüd aga parima pala juurde – Granada. See linn näeb välja äärmiselt suur, uhke ja kena. Ajaloost vaid lisaks nii palju, et siit leiab palju ehedat araabia mõju. Linna tipuks võiks nimetada kindlust La Alhambra, rääkimata araabia linnaosast, paljudest väga kitsasdest ja mõneti räpastest tänavatest kui ka pulbitsevast ööelust, eeskätt tänu tudengitele – arvatakse see linn kolme parima hulka üliõpilaste seas. Minu enda kulminatsioon sai nähtavaks umbes nelikümmend kilomeetrit eemal Sierra Nevada mägedes. Alustasime kahekümne plusskraadi juurest autoga liikumist ja mööda looklevaid mägiteid jõudsime null kraadi juurde ja sain mitte ainult näha lähedalt lumiseid mäetippe, vaid ka ise oma käega katsuda lund – pole seda ju novembrist saati teinud, samas mitte, et ma oleks niivõrd seda hekte igatsenud, pigem tundus ahvatlev seda kõike kogeda Lõuna-Hispaanias, rõhutan sõna lõuna!

Sealt edasi jõudsimegi aja ülejäädes Malagasse, Vahemere äärde. Otseselt rannas ei käinud, ent mägistel teedel avanesid alla linnale ja merele üsna märkimisväärsed vaated. Linn ise taaskord jättis külmaks, aga ma usun, et kui ilm olnuks suvisem ja vesi mõnusalt soe, siis kindlasti oleks isegi vihma kiuste (nagu meie kogesime) vees ära käinud!

Kokkuvõttes jäävad Hispaaniat minu silmis meenutama suursugused mäed oma paljude oliivipuu salude ja viljapõldudega, kaunid hubased, sõbralikud linnad, pikk ja kirju ajalugu ning hispaanlase temperament - ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes räägiks nii kiiresti ja emotsionaalselt kui nemad!

Kindlasti jälgi galeriid, sest vastavad albumid täienevad aega mööda. Nüüd aga jääb veel kaks viimast päeva Portugalis, enne kui algab tagasi sõit Austraaliasse. Kavatseme need hetked lihtsalt niisama laiseldes veeta ega plaani kuhugi jälle sõita, sest ma usun, et tuleme siia piirkonda tulevikus kindlasti tagasi. Mina olen rahul!

Igapäev on pühapäev!

2010-05-11T23:41:00.004+03:00

Käisime mandri-Euroopa kõige edelapoolsemas tipus. Sel korral vedas ilmaga: polnud külma tuult, vaid soe päike. Loetakse ju seda piirkonda Portugali kõige jahedamaks osaks, kuna see on avatud kõigele, mis merelt tuleb! Väike jalgsi rännak tutvustas meile kohaliku merenduse ja ajalooga seonduvat ning pakkus erinevaid vaateid ümbruskonnale. Portugallased on olnud ühel perioodil ajaloos äärmiselt võimsad ja laiahaardelised meremehed ja maailma-avastajad. Nende asustused ulatusid Ameerika kõrval ka Aafrikasse ja Indiasse, Hiinasse ning mitmele poole Aasiasse. Aeg oli siis 15.-17. sajand.

Nüüd olen teise gastronoomia kogemuse võrra rikkam: nimelt käisime läänekaldal ühes pisikeses külas krabi söömas.Valisime endale suurest akvaariumist need õiged elukad välja ja seejärel juba alustati küpsetamisega. Krabi peidab enda liha kõva kesta sees, mistõttu kasutasime tange, nagu purustaks pähkleid, et saada valget liha. Esialgu ei osanud arvata, et purustamise hetkel tuleb käsi ümber tüki hoida, sest muidu lendavad mitmed olulised osad teiste restorani külastajate pihta. Õnneks piirdusid need hetked vaid piinliku „I am sorry“ ütlemisega (olgugi et meil oli väga lõbus) – me sõime seda ju esmakordselt! Need, kel kõht on ääretult tühi ja kibekiiresti vaja süüa, neile krabi ei passi. Vastupidi, siin õpib kannatlikkust ning aega peab olema piisavalt kulutada, sest liha peab kohati välja „rehitsema“ erinevatest kombitsa osadest – kaunis tüütu. Lõuna lõppedes võtsime pitsi kohalikku napsu – Medronho. Need, kes on joonud Kreeta rakit, teavad (nagu näiteks Kaupo, kes seda väga lahkelt jagas), mis maitsega see kohalik kärakas on. Mina oskan vaid üht sõna siinkohal kasutada – jõhker!

Hiljem seiklesime ühes populaarsemas rannas, mis tulvil surfareid (Austraalia tuli korraks meelde). Seal sain palju klõpsutada loodust ja eks pildid ütlevad ise, mis ma sellest kõigest arvan – uskumatult uhke ja võimas!

Alanud on viimane nädal meie toredat seiklust ja sellest kolm päeva planeerime veeta Hispaanias – käime uuesti veel Sevillas, jätkame Cordoba suunal ja viimasteks sihtkohtadeks jäävad Granada ning tõenäoliselt (kui aega piisavalt) Malaga linn vahemere ääres. Nii et järgmiste kirjadeni!

Kolumbus, flamenco, härjavõitlus – see on Sevilla

2010-05-09T09:58:00.002+03:00

Sevilla asub Carvoeirost kahe ja poole tunni sõidu kaugusel ja seda tänu kiirteedele, kus vaatamata 120 km/h piirangule sõidetakse enamasti 140 … 160km/h. Linn ise jätab kaunis kuiva mulje, aga kui jõuad vanalinna, siis muutub pilt vägagi huvitavaks ja uhkeks. Tippude tipp võiks olla Sevilla katedraal oma erakordsete mõõtmete ja mastaapsusega, sinna juurde veel kellademäng, mis paneb ka kurdid torni suunas pilgu heitma, et näha, mismoodi kellad neljast ilmakaarest täisringe teevad ja lärmavad.
See linn peidab endas palju ajalugu. Me saime tuuribussiga ka linna olulisemad kohad läbi sõita ja turisti kombel pilte klõpsutada. Ent see pole ikkagi see. Niisiis, me jalutasime omal jõul vanalinnas ja kogesime ise erinevat arhitektuuri, tänava melu ja ilusat ilma. Härjavõitlus oleks üks neist siit pärinevast kogemusest, mida oma silmaga tahaks näha! Seni olen pidanud leppima vaid tõdemusega, et võitluseareen paistab väljastpoolt vägagi suursugune ja kena.

Kuna Hispaania on meie kõrval, siis pole imestada, kui me lähme sinna tagasi ja külastame teisigi kohti. Eelmine aasta sai sedasi lõunarannikul käidud, nii et teisel pool vett nägime Marokkot, lisaks käisime eemalt Gibraltari linna piilumas, mis asub suure kivikalju peal.
Pealegi, viimasel ajal on vihmaseks muutunud siin, mis annab vihjeid, et oleks aeg tõesti mujale minna, näiteks Hispaaniasse:)

Esmamulje: tuuline, päikeseline, hubane

2010-05-07T11:07:00.000+03:00

Käisime lõuna-Portugali kõige kõrgemas tipus – Foia, mis on 902 meetrit merepinnast, pakub peaaegu 360-kraadist vaadet kõikjale, kuhu silm ulatub. Väga võimas ja uhke, ent äärmiselt tuuline – nii et sai vaid kähku mõned pildid klõpsatud ja seejärel tagasi autosse sooja, sest tugevad iilid tõid kiirelt külma naha vahele. Vähemärkusena veel seda, et temperatuur muutus mäkke tõustes umbes 12 kraadi madalamaks, jäädes kümne kanti.

Pikutasime ka veel basseini ääres ja võtsime päikest. Austraalia päikesega võrdlust ei kannata ja ausalt hea ongi, sest kuigi päike jumestab kaunis kähku, pole ta siiski põletav ega jäta tunnet, et hoopis sind grillitakse. Seda kõike ilma kaitsekreemideta, muide! Ja basseini vesi oli uskumatult mõnus: pole laineid, soolast vett ega liiva. Lihtsalt mõnuled! Oehh:)

Oleme ära näinud nüüd ühe mitmest kalurilinnakesest – Ferragudo. Proovisime ka ise kohalikke merande ja esmakordselt elus sain süüa merekarpe! Jalutasime veel Carvoeiro linnas ranniku aladel – eks pildid räägivad enda eest, ent massiivsed liivakivi kaljud, kuhu mõnele on ookeanivesi koopa uuristanud paistavad tõesti uhked ja toredad. Rääkimata pisikestest randadedest, mis asuvad nende samade kaljude soppides, luues sellega privaatse ja rahuliku tunde. Pikki rannaribasid leidub vähe.

Hubasus ja teatav intiimsus teevad Portugalist hea olemisega koha. Väikelinnad oma looklevate kitsaste tänavatega, erinevad restoranid ja kohvikud, sõbralikud kohalikud, kuiv soe ilm, väikesed rannad, imelised vaated ookeanile, mägedele jne. Siin tekib hea emotsioon kiiresti ja mõistad, et tead taaaskord puhkuse tähendust.

Kolmas vahepala: Pariisist Lissaboni

2010-05-04T15:33:00.001+03:00

Kaks tundi unesegast aega. Nägin Pariisist õhku tõustes veel viimase asjana Eiffeli torni ja järgmine hetk olime pilvede peal ning liikusime õhtusse. Mäletangi vaid algust ja lõppu ehk mingi aeg ärkasin üles ja vaatasin aknast alla ning nägin suurt linna öö pimeduses. Mõistsin, et hakkame Lissaboni jõudma. Sel hetkel puhusid seal väga tugevad tuuled, mis ka meie lennuki värisema panid. Kui ma oleks energiast pakatanud, oleks ma ehk emotsionaalsem selletõttu olnud, aga seekord mitte. Pagas tuli kenasti kätte ja seejärel kohtusime vanematega. Nii äge – tuled teisele poole maakera ja mitte kodumaale, aga oma inimesed ootavad juba sind! Jõudsime oma sihtkohta Carvoeiro linnakesse veidi enne kella ühte öösel. Kuidagi uus energia tuli ja alles paar tundi hiljem otsustasime magama heita. Seda muidugi peale esmase olulise informatsiooni vahetamist ja viski mekkimist.

Tänu interneti olemasolule (kasutame Vodafone USB'd) saan hakata blogi aktiivselt täiendama uue ja huvitavaga, rääkimata ka uutest piltidest galeeris! Olge vahvad:)

Teine vahepala: Hong-Kongist Pariisi

2010-05-04T15:27:00.001+03:00

Senimaani on kõik sujunud kenasti. Hong-Kong paistab põnev ja uhke linn olevat. Vähemalt lennujaama asukoht tehissaarel ümbritsetud Lõuna-Hiina merega ja mägedega jätab attraktiivse mulje.
Air France hiilgab oma köögiga. Muud erilist lisaks mainida pole. Sest miski muu ei saavuta minu silmis paremat positsiooni, kui Waldorfi salat suure värske lõhefileega, vürtsikas kana juurviljade ja mahlakate nuudlitega, sinna kõrvale mõni lonks veini ja valget hallitusjuustu, lõpetades Napoleoni koogiga. Vapustav menüü!
Lennuk, millega siia tulime, oli Boeing, mis õhku tõustes värises ja istmed logisema pani ning maandudes sai pidama ühe külje peale ja siis alles teise külje peale – justkui rattad paralleelselt ja üheaegselt maapinda ei puudutanudki. Igal juhul möödus kaksteist ja pool tundi kaunis vaevaliselt ja nii pikad lennureisid on tüütud.
Nüüd istume Pariisi lähistel asuvas lennujaamas ja ootame viimast lendu, mis viib meid Lissaboni – jõuame sinna paberite järgi kell kümme õhtul ning kui kõik läheb õnnelikult, siis sõidame sealt autoga veel umbes kolm tundi lõunasse, et lõpp-punkti jõuda! Nagu siit aru võib saada, oleme väga vaprad, et sellise sõidu ette võtsime. Mina tunnen end väsinuna, ent õnnelikuna!

Vahepala: Sydneyst Hong-Kongi

2010-05-03T01:50:00.000+03:00

Ma ei saanud jätta kasutamata võimalust võtta viimast tasuta kiirest internetist Hong-Kongi lennujaamas. Ausalt, ma pole selliseid kiiruseid tükk aega kohanud. Siit ka põhjus, miks ma juba kirjutan.
Lend Sydneyst kestis umbes kaheksa ja pool tundi. Jällegi, täiesti uus elamus. Ma pole varem saanud istuda mugavas toolis, kus peatugi on külgedelt ja ülevalt alla reguleeritav, meile anti hambapasta koos harjaga, magamiseks silmaklapid, suur padi ja tekk. Qantas Airways võib uhke olla, et tal on tõesti maailma parim meelelahutussüsteem, sisaldades filme, mis praegu alles kinodes jooksevad, rääkimata kõigist vanematest linateostest. Paraku, saime üsna varakult teada, et tehniliste viperuste tõttu, ei saa enamikule filmikogule ligi ja seega rahuldusime vaid mõne tuntumaga. Isegi menüüd jagati meile välja enne söögikorda. Ühesõnaga, vaatamata kõigele, superluks lennuteenindus.

Nüüd istume varahommikul siin Hong-Kongi lennujaamas ca neli tundi ja jätkub reis Pariisi suunas, kuhu jõuame kolmteist tundi hiljem. Tänu ajavöönditele saabume Pariisi lennujaama orienteeruvat peale kella viit pärastlõunal. Niisiis, algamas on selle rännaku pikim lõik. Kui võimalik, siis kirjeldan ka seda otsa pikemalt. Ajavahe annab juba praegu tunda ning magamatusest pea veidi valutab, aga tunne on jätkuvalt mõnus!

START: 2.mai 21:55 Sydney Lennujaam

2010-05-01T08:49:00.001+03:00

Ajeee … siit see tuleb! Lähme vennaga Euroopasse, et kaheks nädalaks veidi teistsuguseid elamusi kogeda. Pealegi, me pole vanemaid pool aastat näinud ja nüüd avaneb hea võimalus neid näha ja koos aega veeta. See oli tegelikult nende initsiatiiv. Suurepärane!

Oleme terve nädala käinud linna peal erinevates ostukeskustes, et leida vajalikke rõivaid ja teisi esemeid, mis vajalikud puhkuseks. Uskumatu, kui kiiresti aeg lendab – vähe sellest, et see nädal möödus kibekiirelt, ka see periood, mil me hankisime lennupiletid, mis oli veebruaris, on ääretu hooga lennanud. Juba olemegi maikuus!

Peale kaht nädalat tuleme Sydneysse tagasi ja loodame parimat nii elamis- kui töötingimuste osas. Alustame ju n-ö otsast peale nagu novembris, kui siia esimest korda jõudsime. Nii et esialgu tuleb mõned päevad hostelis veeta ja leida endale hubane elamine järgnevaks kolmeks kuuks. Muidugi ei saa unustada ka tööd! Jätkame agentuuri kaudu uue otsa leidmist. Nüüd on vajalikud inimesed teada ja usume ise parimat tulemust.

Ei teagi hetkel öelda, kuidas on lood interneti kättesaadavusega Portugalis ja Hispaanias. Teada on, et nendes riikides internet eksisteerib. Iseasi, kas ma leian aega ja võimalust, et hoida järgmised kaks nädalat blogi hoos või mitte. Igal juhul kindel on see, et pildimaterjali ja reisikirju peaks tulema piisavalt. Hoia silm peal:)

Grande Finale:)

2010-04-24T04:01:00.000+03:00

Saigi läbi meie karjäär akna- ja uksetehases. Ülemus Andrew korraldas meie auks ja heaks grillimise, kulutades palju raha liha peale. Kuna ta lubas suurt söömingut meile juba mõnda aega ning kiitles oma kogemustega sel alal, siis tundus antud ettevõtmine suurepärane – ja me ei eksinud! Suur seajalg keerutas end varda otsas hommikul seitsmest, et lõunaks valmis saaks. Lisaks veel lambaliha vardad kõrvaloleva teise grilli peal. Kõhutäis missugune ja jäime väga rahule.

Tööpäev peale lõunat jätkus viimase töö-ülesande kallal. Paigaldasime ühe katusealuse peale võrke, et linnud ei pääseks sinna pesa tegema. Kui muidu lõpetame kella kolmest oma tööpäeva, siis seekord, kuna see oli viimane töö-ots, veetsime seal mõned lisatunnid peale. Jõudsime õhtul pimedas koju mõnusalt väsinud ja rahulolevad.

Andrew uuris lõpetuseks, et mida me seal oldud aja jooksul uut õppisime ja kogesime. Jõudsime järeldusele, et peamine on leida positiivne lähenemine igale ülesandele, mis vajab täitmist – nii muutuvad kõik tegevused võimalikuks. Lõpp hea kõik hea!

Nüüd võtame aja maha: elame ilma igasuguse konkreetse tegevuskavata, mis ongi vist puhkuse üldine sisu, seega „kulutame“ aega nagu oleks ajamiljonärid! Ja aina paremaks veel läheb, sest järgmisel pühapäeval algab tõeline seiklus! Millega täpsemalt tegemist, sellest juba järgmises kirjas! Jääge meiega:)

Never say never

2010-04-18T02:07:00.002+03:00

Tuleb välja, et me ei saagi tööd teha kuni septembrini nagu me esialgu suurelt planeerisime ja end mugavalt tundsime. Algamas on viimane töönädal ja sealt edasi vaatame, mis saab. Meie tööagentuuri juhataja ja aknatehase ülemus on head sõbrad ja nad lubasid uut kohta uurida. Oleme jätkuvalt positiivsed hetkeseisu üle, sest meid ootab ees väike puhkus ja lõõgastumine. Alles mai lõppedes saame end uuesti rakendada. Laemegi patareid täis ja astume n-ö viimasele kolmele kuule vastu. Juuni, juuli, august tahame veel töötada ja alles siis peaks algama ringreis Austraalia avarustes. Senimaani on kõik marurahulikult ja tavalises rütmis kulgenud. Olge tublid. Meie oleme!

Kui meie kell näitab 15:00, siis …

2010-04-04T05:37:00.001+03:00

... sinu aeg Eestis on 8:00 ehk ajavahe on tänu kella keeramisele nii siin- kui sealpool maakera vähenenud 9-lt tunnilt 7-le. Teiste sõnadega: meie tööpäev lõppeb ja sinu tööpäev tõenäoliselt algab.

Meid kella keeramine suurt ei mõjutanud, sest magame vabadel päevadel enam-vähem samas rütmis nagu tööpäevadelgi. Kuigi peab tunnistama, et Easter Break reedest esmaspäevani mõjub hästi – saab piisavalt puhata ja mängida:) Erilist tähelepanu munadele pole pööranud, sest ma söön mune igapäev ja need tunduvad lihtsalt maitsvad kõhule. Niisiis, nagu sa ehk juba mõistsid - meie pühi siin ei pea. Leidub siiski neid tõsimeelseid, kes Suurt Reedet (Good Friday) oluliseks peavad. Üks lendur lõikas sinisesse taevasse tähti, millest moodustus lause – Jesus all about life. (Piltide peale jäädvustus see sündmus tagurpidi, sest niimoodi ta seda sinna kirjutas)

Teisipäevast jätkame vanaviisi. Peseme suuri klaasseinu puhtaks! Hea füüsiline Karate-Kid stiilis tegevus! Üldiselt olen märganud et kui sinu käsutuses on profi tööriistad, siis võib igat tööd nautida ja mitmed teada-tuntud vulgaarsed väljendid kaovad sama efektiivselt nagu plekid klaasilt! Aga, kui puuduvad õiged tööriistad ... Oleme korduvalt kogenud seda, mismoodi sitast saia tehakse ehk sa pead imesid korda saatma, et teatud ülesanded saaksid täidetud! Sel hetkel tunned end kaunis pahuralt, aga aja möödudes hoopis naerad ja imestad, millised oskused ja julgus on nüüd varnast võtta! Rääkimata sellest, et tead paremini, kuidas end motiveerida edasi jätkama. Näiteid oleks mitmeid, ent õnneks ei jää see ka ülemustele märkamata ja kiitus ning usaldus on ühed suuremad naeratuse suule toojad! Seega show must go on !!!

Kiired ajad, head ajad

2010-03-28T05:50:00.000+03:00

Viimased kaks nädalat on möödunud kurnavalt. Kuuepäevased töönädalad näitavad selgelt, et ollakse veidi graafikust maas ja peab kiirustama. Isegi selline tempo ei suuda kontorit 1.aprilliks täielikult vormi saada, ent tööstuse osa juba saeb, lõikab ja monteerib aknaid-uksi, kuigi mitte täistuuridel. Ent sellele vaatamata on kõik rõõmsad ja optimistlikud, sest tähtsamad protsessid on korras ja pisiasjad on need, mis vajavad veel tähelepanu.

Meile toob rõõmu topelttasu laupäevade eest, kuigi siin toome ohvriks väärtusliku puhkepäeva – me tõuseme juba pool viis hommikul, et jõuda kuueks tööle! Eile kolisime kontrorimööblit umbes kümme tundi! Seda enam väärtustame vaba pühapäeva ja mõtleme sellele, et tulev nädal on tänu pühadele lühike ja reedest esmaspäevani saame vabalt võtta, seega neli järejestikust päeva lõõgastumist.

Ja kahtlemata on hea meel ülemuste üle, kes arvestavad meiega kuni septembrini. Mulle tundub, et tookordne mõte teha tööd Sydneyst lahkumata kuni sügiseni ja sealt edasi paar kuud puhata ja mängida võtab üha kindlamat kuju. Põhjus on ka üsna lihtne, miks see idee nii hästi kõlab – meil on stabiilne rakendus, töötajad on tuttavad, sisekliimaga oleme ära harjunud ning teades, et siia riiki pikemaks ei jää, siis saabki selle aasta lõpetada ringi rännates ja uusi elamusi kogedes terve september-oktoober! Seda mõtet toetavad ka mitmed tegelased töö juurest!

Hea küll! Järgmise korrani!

Õnnestus … ja kuidas veel!

2010-03-22T11:00:00.002+02:00

Veetsime ühe elu parimatest pühapäevadest tänu Blue Mountains looduspargile. Mina arvasin, et hiilgan oma sõnavaraga, ent tegelikkuses siiski mitte – olen sõnatu kirjeldamaks neid vaateid, mägesid, metsi, koski ja teisi loodusimesid. Õnneks sain kaameraga väga palju pilte teha ja mõned neist on nähtaval galeeris.

See uhke ja ääretult suur looduspark asub Sydneyst vähem kui 100 km läänes. Kõige populaarsem ja võimsaim emotsioon avaneb Katoomba linna lähistel, kus laiuvad mitmed erinevad vaated, hulganisti erineva tasemega matkaradasid ja piknikualasid. Mina, Siim, Andrus, Reio ja Marit alustasime autoga sinna sõitu juba kell 8 hommikul ja kell 19 õhtul jõudsime tagasi koju. Selle aja sisse mahtus ei-teagi-kui-pikk-aga-väga-vinge jalgsi matk Wentworth Falls rahvuspargis – täna jalad valutavad veidi, ent emotsioon hoiab jätkuvalt lippu kõrgel – jällegi pildid räägivad enda eest! Sain kaabelrongiga (Cabelway) sõita ning lisaks kogeda maailma kõige järsema laskumisega rongisõitu – 250 meetrit vertikaalselt mäest alla! Sealt edasi kerge jalutuskäik vihmametsas ja järgmine koht, kuhu jõudsime, on kuulus selle poolest, et seal asuvad Kolm Õde. Päeva lõpetasime Blackheath looduspargis, kus samuti imelised vaated kõikjal sinu ümber.
Lõunat sõime hiina restoranis, mis õhkas igast nurgast, alt ja pealt kommunismi järgi – uskumatult kõle! Me olime ainus seltskond kogu restoranis!!! Ploomikastmes sealiha riisiga maitse kirjeldamiseks piisab sellest: halb ta polnud, aga hea näeb ka teistmoodi välja:) Mis sa teed, kui enamik restorane, mis tee peale jäid, olid millegi pärast suletud ja kõht tühjenes valguskiirusel.

Blue Mountains – kustutamatu mälestus ja minu üks siinsetest soovidest on nüüd täitunud ning loodan ka järgmise soovi täitumist – Whiteheaven Beach, Whitsunday Islands.

Kena kevadet!!!

Thank you, thank you, thank you, thank you …

2010-03-17T10:47:00.002+02:00

Sellisel moel tänas Moby viimasel Õllesummeril kohale tulnud kuulajaid peale igat lugu, tehes seda kiiresti ja hulgi. Kaunis naljakas ja ülepaisutatud, ent sõnum jõudis ehk kohale ka neile, kes tagumistes ridades istusid:) Kordamine olla tarkuse ema – nii olevat kunagi keegi öelnud!

Seda teen minagi, sest juubeli puhul tuli õnnitlusi uksest ja aknast. ARMAS! Aitähhhhh!
Sünnipäev möödus tagasihoidlikult, s.t ma ei hakanud reklaami tegema ja töötasin tavapärases rütmis. Ent järgmised päevad – teisipäev ja kolmapäev – on olnud küll kõike muud kui rutiinsed. Ühel hetkel monteerid-paigaldad laoriiuleid, järgmisel hetkel kaevad kruusa, aitad iraagi meest Hazat või hoopis avastad end ülemuse autos, mis lendab (sõna otseses mõttes) kellegi jõuka kliendi juurde, kus paigaldatakse suuri jämedaid klaasaknaid. Meid oli vaja tänavale liiklusmärke hoidma, et kaasliiklejad hoogu maha võtaks sel tänavalõigul, sest suur kraana ja palju klaasi vajasid liigutamist. Multi-millised vaated ookeanile … suu ajas vett jooksma! Üldse on tore, kui saab hoonest välja – meil siin hetkel vaid päikesepaiste!

Boss kirjeldas sellist figaro-siin-figaro-seal töötamist sellega, et: I know I drive you crazy with this running around. Mina ütlesin selle peale, et: Lucky you, that we are so adaptable. Tema vastu, et: Yeah I know, that’s why I got you work for me in the first place. Ma vastuseks naersin ja mõtlesin, et see mees oskab ikka motiveerivalt vastata! Omamoodi naljatilk:)

Teisipäeval oli võimalik isegi ületunde teha, kuna teisest linna otsast tõime ühe suuuuuure ja rasssske vastuvõtu laua kontori tarbeks. Jällegi toast välja õue ja esimest korda sõitsime läbi pika tunneli, mis jättis väga võimsa ja põneva mulje. Ma ei teadnudki, et terve kesklinna alune sisaldab endas tunneleid. Midagi uut.

Küsisin ülemuse venna käest (ka üks omanikke seal), kas 1.aprill on ikka reaalne kuupäev tööstuse avamiseks. Tema sõnutsi hakatakse siin ületunde tegema, tellitakse tööjõudu juurde kui vaja, aga esimesel aprillil tehakse uksed lahti. Nii et tema arvates (laialt naerdes) on oodata palju higi, verd ja kaklusi ning isegi ülestõuse!!!! Aga tunneli lõpus pidavat ootama peale valguse ka ohtralt jääd ja alkoholi – lõhnab vist suure peo järgi:) Kreeklastega (loe: ülemuste-omanike ring) saab õnneks palju nalja ka ilma selleta! Pole paha!

Uurisin täna võimaluse üle, kas saame edaspidi tööle jääda ning Andrew pakkus välja, et kui meie oleme huvitatud alumiiniumi lõikamisest ja paigaldamisest, mis paraku pole enam nii põnev ja huvitav kui senine töö, siis loomulikult saame edasi teha. Esialgu rääkisime isegi paika selle, et oleme saadaval septembrini. Seega september ja oktoober peaks tulema puhkuse kuud! Teiste sõnadega: ta näis olevat rahul meie plaanidega.

Ja kui kõik senised soovid lähevad nii nagu tahame, siis pühapäeval käime väikese eestlaste seltskonnaga lähedal asuvas Blue Mountains piirkonnas siinseid loodusimesid kaemas. Ehk õnnestub kaabelrongiga ka sõita! Hurraaaa!!! Olge vahvad!

Kümme aastat on möödas sellest, kui …

2010-03-14T01:05:00.001+02:00

Erki Nool võitis Sydney olümpiamängudel kümnevõistluse kuldmedali. Uhke ja suursugune olümpiapark sisaldab erinevaid staadioneid, suurt rongijaama, mitmeid treeningalasid ja rohelust koos vee atraktsioonidega. Kena ja korras ümbrus, rahulik õhkkond – ei kujutagi ette, mismoodi siin 2000. aastal suure rahvamassi sees võis end tunda! Mine vaata ka pildigaleriid:)

Käisime suures ostukeskuses Homebush’i linnaosas, mis asub olümpiapargi läheduses. DFO ehk Direct Factory Outlets on koht, kus erinevad bränditootjad müüvad oma kraami soodsamalt kui tavapoes. Enamiku artiklitest moodustavad erinevad riided, kodutarbed, ehted jne. Tehnikat paraku pole. Ei oska küll võrrelda Eesti hindadega, aga näiteks Tommy Hilfiger’i teksad $189 – minu meelest saab kodumaalt sama kraami hoopis soodsamalt või polod-särgid vahemikus $39 - $69. Samas Puma vabaaja jalatseid oleks saanud $65ga, ent kahjuks polnud seda mudelit, mille kohe oleks jala otsa pistnud! Billabongi või Rip Curli surfari lühikesed püksid maksid $30 – $60, aga ei. Palju rahvast, palju brände – meil läks slime eest kaunis kirjuks ja tegime sealt hoopiski kiired sääred:)

Töö juures jätkub kõik vanaviisi – tööstus hakkab vaikselt, aga kindlalt endale oma nägu ette võtma. Ma ei julge küll lubada, et kokkulepitud 1.aprilliks töötab see vabrik nii nagu vaja, seega nagu ikka paljude projektidega siin ilmas, siis seegi lükkub mõne võrra edasi!

Sügise süvenedes on tunda rohkem jahedust, märga ja pilvi, ent kohalike sõnul olen ma kuuma suve tõttu ära hellitatud, kui väidan igal hommikul, et mul on külm, kuigi lühikeste riietega enam ei käi! Sealjuures päeva peale läheb taas mõnusalt soojaks, tegelikult paremaks kui suvesoe ehk teiste sõnadega ei kõrveta ning on kuiv õhk mitte niiske. Samas loogika peaks põhjamaalasele ütlema, et temperatuur veidi alla kahekümne kraadi on täiesti soe ja hea (eriti veel varahommikuti või hilisõhtuti), aga näed sa siis, tuleb välja, et olengi ära hellitatud:)

Olge tublid. Meie oleme!

Algas meie viies kuu Sydneys

2010-03-10T09:21:00.003+02:00

Kui töökoht jätkab sama stabiilselt ka edaspidi, s.t kui meile tehakse pakkumine sinna jääda nii kauaks kui võimalik, siis selles valguses ma jätkaks elu Sydneys ja viibiks kohapeal kuni septembrini. Sealt maalt jääks aega paar kuud, et ringi vaadata ja reisida ning koju tagasi tulla! Kui kõik nii lähebki, siis hakkame endale oma korterit vaatama, sest tahan tööle lähemal olla ja üldse peab talveks valmistuma – hommikud ja õhtud on jahedad, päevad veidi soojemad. Ilma keerutamata: temperatuurid kõiguvad 5C – 20C vahel! Kusjuures siin külalistemajas on sooja hoidmisega nukrad lood.

Kui aga see stsenaarium läbi ei lähe, siis liigume tõenäoliselt põhja poole, sest nagu varasemaltki on räägitud – seal on mõnusalt soe! Mis saab tööst? Seda ei tea keegi, jumal ammugi mitte. Ent seda ei teadnud me ka siis, kui me siia esmakordselt saabusime, nii et no worries!

Niisiis mõtted liiguvad tulevikku vaadates vaikselt ja on ära-ootaval seisukohal. Hetkel kasutan oma kõnepruugis liiga palju tingivat kõneviisi ja kui-siis mõtteid! Mulle aga sobib kindel teadmine, seega rahu ainult rahu, nagu ütles Karlsson katuselt ja küll kõik õigesti paika loksub!

Kindel saab olla vaid selles, et 1.aprillini töötame, seejärel tekib kuuajane auguke ja 2.maist kuni 16. maini oleme reisimas. Samuti kolime siit külalistemajast enne seda välja ja uurime uut elukohta. Kõik ülejäänud elu-olu vajab täpsustamist.

Olge terved:)

Juubel juba hüüab:)

2010-03-06T08:43:00.007+02:00

Kink toob alati rõõmu ega pea ainult tähtpäevadel kätte saabuma. Head meelt võib tunda ka varem ja kahtlemata edaspidigi! Tellisin eelmisel nädalal ühe erakordse seebikarbi ja olen praeguseks saanud kaamerat paar päeva kasutada ja tunnen, et investeering oli seda väärt! Panoraampiltide tegemine väärib eraldi väljatoomist, rääkimata uskumatuna tunduvast pildikvaliteedist hämarates valgustingimustes. HD-filmimine pole ka probleemiks, ainus miinus oleks ehk see, et nautida videot täiel rinnal peaks olema suur high-definiton teler. Igal juhul pikk jutt kokkuvõetuna ühte sõnasse kõlaks nii – fantastiline!!!

Minu pisike on töö juures alati kaasas ja meie ülemus Andrew on samuti totaalselt sillas, mismoodi see masin pilte teeb! Ta juba palus mind, et ma igapäev teeks tema tööstushoonest pilte, et need siis hiljem talle annaks, et näha, kuidas päev-päevalt tema tööstus õiget nägu ette võttis. Me ise veel soojustame lage ja teised tegelased ehitavad raami suurele klaasseinale. Sellest tuleb üks uhke kontor. Eks pildid räägivad hiljem enda eest. Aga kes on need teised tegelased? Iraagist pärit mehed, kes kuuluvad mitte moslemite, vaid kristlaste kogukonda ja kuigi nad elavad siin juba 90-ndate algusest saadik ei ole nad jumalat kuidagimoodi endast eemale tõuganud – pigem vastupidi: me saime ühe mehe käest väikse loengu piiblist ja inimene on siiski jätkuvalt alguse saanud Aadamast ja Evast. Kuna ma ise olen kristluse teemat hulgi kogeda saanud USAs (loe: Alabamas, minu teada üks kritslikemaid osariike seal), siis ma juba teadsin, kuidas see lõppeb. Ehk siis ta lubas meile kummalegi piibli osta ja et me seda ikka loeksime - what do you got to lose, right! Mul on kodus paar piiblit juba kapis seismas! Eheheheee ... ja kui me oma südames leiame koha jumalale isiklikult, siis on ta isegi nõus meile paariks aastaks sponsorviisa tegema ehk ta katab kõik sellega seonduvad kulud. Ma ise ei kahtleks selles, sest omades enda firmat, paistab mulle, et raha pole talle mure. Ent minu hämming seisneb selle olukorra uskmamatult jaburas pühendumuses. Luban teile, et minu südames on kohad reserveeritud teistele! Siiski tore mees see Haza, kes päevast päeva patustab – suitsetab ja ropendab – vähemalt nalja saab ja aitab meid töö juures pisiasjadega ning jagab lahkelt õpetussõnu, kuidas paremini ja kiiremini üht või teist töölõiku ellu viia.

Täna külastasime maailma suurima ekraaniga 3D kino Imax Theatre. Vaatasime 45-minutilist dokumentaali pealkirjaga The Ultimate Wave of Tahiti. Erakordne paradiis see Prantsuse Polüneesia saarestik. Muidugi pakub sealne kliima head adrenaliini ka surfraritele – saime teada, mismoodi lained seal piirkonnas kujunevad ja nägime ka kõige ohtlikumaid, ent väga uhkeid laineid, mille peal surfas 9-kordne oma ala maailmameister Kelly Slater. Kaamerapilt viis meid isegi vee alla korralide juurde. Kolmemõõtmelisena seda kõik kogeda on ausalt väga võimas elamus! Ja bikiinides neiud 3D-ekraanil ... osssaaaa:)

Olge vahvad ja lõpetan seekord ühe motiveeriva mõttega – if there’s something you really want, it’s closer than you think!

Kas tõesti mitte midagi enam ei toimu?

2010-02-28T09:54:00.002+02:00

Esimese hoobiga võib selline mulje jääda küll, aga nüüd, kus me mõlemad oleme oma traditsioonilised külmetused ära põdenud, võime taas Sydney erinevates paikades käia ja pilte teha ning seda sinuga, tore lugeja, jagada!

Avastasin internetist sellise lehekülje, mis kirjeldab Sydney ranniku ääri ühes matkaradadega – tuleb välja, et siin linnas on väga palju liivakivi pankasid ja mitmesuguseid ookeanivaateid. Eile käisime La Perouse linnaosas ühel pisikesel saarel nimega Bare Island, kuhu on võimalik jalutada, kuna seal on puusild. Paljud inimesed tulevad sinna kalu püüdma, randa päevitama ja suplema (vesi on seal ebaharilikult rahulik ega laineta hirmuäratavalt) või lihtsalt jalutama, aega veetma.
Meie lemmikuks on siiski Watson’s Bay – oleme seal varemgi käinud, ent viimane kord lainetas mõnusalt. Ise seisad kõrgel kalju äärel ja vaatad alla, kuidas lained suure kohinaga vastu kiviseinu end heidavad – võimas! Sinna sõit on kõige kiirem laevaga, mis ise juba omamoodi tore elamus!

Eile toimus ka veel Mardi Gras Gay and Lesbian Parade – me sõitsime toimumiskohast bussiga veel viimasel hetkel läbi enne, kui teed ajutiselt suleti – pilte tegema ei hakanud, aga siin linnas ollakse erakordselt liberaalsed ja niisiis oli võimalik läbi bussiakna näha karvaseid ja sulelisi kõikvõimalikes kostüümides või siis ka 99% alasti tegelasi, kes kõik kogunesid paraadi alguseks.

Peale selle väärib mainimist minu hiljutine huvi lennukite vastu - täpsemalt, mulle meeldib vaadata nende õhkutõusmist ja maandumist, eriti veel kui see toimub väga lähedal. Asja võlu on selles, et lennukid on ikka väga suured ja võimsad. Kogu see huvi sai alguse vist sellest, et meie tootmishoone, kus me jätkuvalt töötame, asub väga lähedal lennujaamale, mis tähendab, et ma kuulen ja näen lennukeid igapäev ja palju. Ma tean, et on võimalik veelgi lähedamalt neid jälgida ja mis veel parem, ma leidsin koha, kust saab vaadata ka rahvusvahelisi lennukeid – see tähendab omakorda veelgi suuremaid õhulaevu. Siinkohal saab paraja ärevusega lisada, et ma tahan näha maailma kõige suuremat – Airbus A380 õhkutõusmist ja/või maandumist, sest see lennuk on ikka tõsiselt uhke! Rääkimata sellega lendamisest – ohhoo, seda peab lähemalt uurima! Paraku täna õnn ei näkanud ehk vihma hakkas sadama ja lageda taeva all polnud sugugi mugav lennukeid pikemalt jälgida, ent järgmine kord tean, kuhu tulla ja ehk siis näeb ära ka selle kõige vägevama!

Algamas on meie viies nädal tootmishoone ümberehitamisel. Hetkel soojustame villaga katusealust. Mõnna mõnna mõnna:) Ise oleme rahul ega vingu – iga töö ülesanne on omamoodi rikastav.

Järgmine kord ma püüan iseseisvalt hakkama saada blogi jätkamisega, ent sellegipoolest tänud neile, kes seda mulle meelde tuletavad – järelikult ikka leidub lugejaid ja päris Muhvi moodi endale ei kirjuta! Mina tänan! Olge mõnusad!

Aitäh, et te mul olemas olete!

2010-02-14T03:17:00.001+02:00

Head valentinipäeva kõigile mu toredatele sõpradele, minu armsale perele ja tuttavatele.
Tänan teid ilusate soovide ja toetuse eest. Eriline tänu neile, kes mulle kena pläsku kinkisid; kes mulle kaarte on saatnud ja ühendust võtnud! Tore on teada, et kuskil seal maakera teises nurgas on palju toredaid inimesi – hurraaaa!

Ise olen hetkel võitlemas nohuga. Tundub, et veebruaris igal aastal peab korra ikka nohu üle käima – olgu siis talv või suvi:) Tõenäoliselt jätan homse tööpäeva vahele ja jätkan ravi erinevate medikamentide, küüslaugu ja vitamiinidega.

Seniks aga lõbusat tuju ja vahvat päeva kõigile! Lähen heidan pikali ja loodan kiiret paranemist. Järgmise korrani, olge terved!

Mainekad, usaldusväärsed, töökad – need oleme meie:)

2010-02-05T11:00:00.002+02:00

On siiras heameel, et agentuur helistab täiesti tühja koha pealt ühel kenal päeval ja uurib, kas me oleme saadaval. Meid olla kiidetud mitmes varasemas kohas ja nüüd avanes uus positsioon, mis kestab vähemalt kaks kuud. Sinna nõutakse just meid, sest oleme usaldusväärsed ja töökad ehk maine on kõvasti üle keskmise. Võtab seest soojaks küll! Vähe sellest, et tegu on stabiilse pikemaajalise suhtega, nad maksavad rohkem kui varasematel töökohtadel – mina olen rahul!

Ettevõtteks on kreeklaste perefirma, mis toodab alumiiniumraamiga uksi ja aknaid – peaaegu kõik Sydney kõrged büroohooned kannavad oma seintel just nende firma aknaid. Meie ülesandeks on kõigepealt uus tööstushoone korda seada, et sinna kolida ja siis hakkame ka ise aknaid ja uksi valmistama. Seega hetkel lammutame ja ehitame uues paigas kontoriruume ja demonteerime seal asuvaid maha jäetud lao infrastruktuuri. Üsnagi põnev ja uus kogemus. Päevad algavad juba viiest hommikul ärgates, et jõuda seitsmeks tööle ja nii kiiresti pole aeg veel kulgenud kui nüüd. Omanik ise käib kohapeal ja varustab meid vajalike tööriistadega ja viib meid oma autoga tööpäeva lõpus bussi peale! Ma polegi varem Mercedes Benz ML55 AMGs sõitnud. Väga muhe mees see boss! Niisiis on õhkkond meeldiv ja töö parajalt väljakutsuv.

Ja siit veel üks järeldus, et me ei lahku Sydneyst veel niipea – võimalik, et alles aprillis liigume mujale. Kuna selleks ajaks on ilmad jahedamaks muutumas, siis võimalik, et algse lõunasse sõidu asemel liigume hoopiski põhja poole, sest neil seal jätkuvalt soe. Oh mind ära hellitatud poisikest:) Päikest teilegi!

Jõulud algavad laost ...

2010-01-22T09:54:00.004+02:00

Me töötame kohas, mille eesmärk on igasuguste erinevate jõulukaunistuste müük. Tehiskuused, vilkuvad tuled, ehted, pakkepaberid, lindid, mänguloomad, -toiduained, -majad, jõuluvanad ja isegi jumal isiklikult – kõike saab! Uskumatu aga tõsi on tõik, et jõulude eel töötab laos ca 60 inimest ja ülejäänud ajal viibib laos pidevalt tööpostil 2-3 inimest. Meid nõuti lisaks seepärast, et ladu vajas riiulite ümberpaigutamist ja toodete organiseerimist. Oleme nädalakese juba end rakendanud ja teeme seda ka veel tuleval nädalalgi.

Teisipäeval, 26. jaanuaril on Austraalia Päev – kõik inimesed saavad töölt vaba päeva ning ollakse üleni uhked austraallased. Juba praegugi panen tähele lipukesi autodel ja reklaame televisioonis, et lambaliha peab grillima ning pidage, palun, hoogu alkoholiga. See päev ajaloolises kontekstis ei tähenda muud kui kapten Cook’i esmakordset maabumist Austraalia pinnal. Aasta oli siis 1788.

Ja muide, ma olen kahe töökuu jooksul neljas erinevas kohas töötanud ja see number kasvab. Kogemusi on käesolevaks hetkeks saadud nii mööbli, köögitarvete kui ka jõuluvidinate laos ja isegi jäätise tööstuses. Omamoodi põnev – uued näod, uued ülesanded, uued emotsioonid. Mulle sobib!

Lihtsalt kulgeme …

2010-01-17T08:31:00.002+02:00

Nädala saatsime mööda enamasti kodus nelja seina vahel. Neljapäeval tegin kõne agentuuri, sest nemad polnud meiega ise ühendust võtnud. Helistasin sinna keset päeva, parem oleks ikka kohe hommikul vara, aga sellest piisas. Esialgu öeldi, et midagi pakkuda pole, aga olete vähemalt nüüd meil saada olevate kirjas. Paar tundi hiljem tuli mulle kõne ja teatati tööst jäätisevabrikus. Vaja ainult ühte meest. Arutasime vennaga seda ja mina läksin. Alustasin pärastlõunal õhtuses vahetuses. Vedas sellega, et too vabrik asus meie kodust kahekümne minuti jalutuskäigu kaugusel. Hea lihtne minna ja tulla, aga töö ise ... oi oi oi kui rutiinne. Liinitööline mina enam olla ei taha – nagu robot, kes teeb kaheksa tundi ühte ja sama liigutust! Vähemalt sain kasti jäätist koju kaasa. Nagu võib-olla aru said, siis võimlesin jäätistega vaid ühe päeva.

Uuest nädalast võtame agentuuriga kohe hommikul ühendust ja positiivne uudis on sealjuures see, et Austraalias on töötuse näitaja langemas, sest üha enam luuakse töökohti, eriti poolekohaga positsioone. Samas riigi töötuse protsent on vaid 5,5.

Muide, omamoodi lahe, et brasiillased teavad eestlasi selle kaudu, et me nendega jalgpalli mängisime. Üks selline juhtum oli mul seal jäätisevabrikus, kui tuli jutuks, kes kust pärit on. Where?!? ... Estonia! ... Oh yes, we played football with you! Yeah, I know Estonia! Siit kohalt praegu lõpetangi. Olge terved! Meie oleme!

Kaks kuud ... juba ... uskumatu!

2010-01-10T09:21:00.008+02:00

Uue aasta esimene nädal möödus vaikselt hetkeni, mil Sydneysse saabusid tagasi Mart ja Lauri. Teisipäeva õhtul kohtusime Hyde Park’is ja lahendasime õlut. Rääkisime poiste reisimuljetest ja nautisime viimaseid tunde enne nende varahommikust lendu. Õhtu edenedes jõudsime ühte toredasse pubisse nimega Scary Canary. Möllasime tantsupõrandal viimase minutini, mil muusika vaikis ja valgus lasti ruumi. Tutvusime ühe kohalikuga, kes on käinud Tallinna vanalinnas pidutsemas; tegime paari kanadalasega ameeriklaste kulul nalja – meist möödus tänaval üks suurte kroomvelgedega Hummer ja ma pidin valju selge häälega hüüdma: hey, man ... look at the wheels, man!!! Look at the wheels! Õhtu lõppes kell viis hommikul lennujaamas. Täname Marti ja Laurit bussipiletite ja mobiilikaartide eest. Hea seltskonna eest veel eriline tänu lisaks!

Sealt edasi on elu kulgenud jätkuvalt puhates ja oodates. Meil algas 9. jaanuaril Sydney Festival. Kesklinna erinevad pargid on täis mitmeid lavasid. Esimene õhtu olid kõik üritused tasuta. Nägime india tantsu ja muusikat. Kogesime tsirkuse artistide trikke ja hulljulgust – erinevad hüpped, saltod, õhushow’d jne. Kuulasime hiphop muusikat kohalike artistide esituses ja samuti jäi meelde beatbox’i mees, kes suuga tegi muusikat ja erinevaid hääli. See oli elamus missugune! Kui kell näitas hämarat, hakkas mitmest masinast tossu tulema ja algas lasershow, taustaks minu lemmik drum ja bass muusika! Taaskord elamus omaette! Rahvast liikus õhtu jooksul meeletult palju, eks sellepärast ka, et ürituse avapäeval ei küsitud raha millegi eest. Kuigi paljud etteasted on edaspidi ka tasulised. Me ise ootame järgmist nädalavahetust, siis on võimalik jälle tasuta midagi uut ja huvitavat kuulata. Terve festival paneb pillid kotti alles 30. jaanuaril.

Nädala viimase päeva veetsime rannas, sest üle pika aja paistab päike selges taevas ja kütab kõike ja kõiki kuumaks:) Tore on, sest soe ilm ja päike teevad tuju veelgi paremaks!
Muide, oleme juba kaks kuud Sydneys elanud. Aeg lendab mõnusas tempos. Selle aja jooksul on nii töötatud kui ka lõbutsetud. Siiski on põnev tõdeda, et parimad ajad ootavad veel ees!

Tere tulemast 2010!

2010-01-01T04:39:00.002+02:00

Head uut aastat Sulle! Meie tegime viimast päeva tööd – niisiis lõppes aasta, aga lõppes ka töö selles mööblilaos. Saime isegi varem minema, sest tahtsime häid kohti istumiseks kuskil pargis, et jälgida ilutulestikku. Kõige paremad kohad hõivati juba hommikul ja selleks hetkeks, kui me vabanesime töölt, pidime tunnistama tohutuid rahvamasse südalinnas, eriti muidugi ooperimaja ja Harbour Bridge’i juures – see oli ka kogu selle õhtu süda.
Meil siiski läks hästi ja saime kenad kohad oma kodule lähedal Bicentennial Park’is Võtsime istet kuskil kell 20 õhtul ja nägime eemalt Harbour Bridge’i ning seal toimuvat, kuid ka kolme teist punkti seitsmest, kust lasti rakette õhku. Esimene show algas kell 21, mis mõeldud lastega peredele. Kolm tundi hiljem saime kogeda seda, mille pärast täitus Sydney pooleteise miljoni inimesega. Eks pildid räägivad enda eest. (NB! pole meie tehtud!)
Omavahel öeldes, Haapsalu Firenight Festival omal ajal pakkus palju enam silmailu ja wooow-efekte. Kes käinud, see teab! Paraku olid eile pilved madalal ja rakettidest väljuv suits mattis Harbour Bridge’i enda alla, mistõttu muutus kogu kulminatsioon veidi tagasihoidlikuks. Samas mastaabilt oli tegu võimsa ettevõtmisega. Ning uudistest kuulsin, et kulutati hoopis $5 miljonit. Tore üritus siiski. Atmosfäär meie ümber oli turvaline ja lõbus. Lõpp hea, kõik hea!

Another day in paradise!

2009-12-26T02:37:00.011+02:00

Jõulud tulnud ju. Jõululaupäev möödus tööd tehes. Tunne oli selline, et andke mulle tukk ja ma kukun tulistama ehk väga kiire ja kaootiline viimase minuti spurt. Kaupa tuli sisse uksest ja aknast, nii samuti ka kliente. Kõigil olid käed-jalad tööd täis:) Päeva lõppedes hakkas asi helgemaks minema. Sain töö juurest kingituseks kaksteist pudelit õlut, lõunaks tasuta pizza ja eriti spetsiaalne kink laojuhatajalt isiklikult – Yeah Yeah Yeah’s bändi plaat. See tuli küll üllatusena, sest kunagi varem olin temalt küsinud autos, et mis muusika see tal seal mängib ja et mulle täitsa meeldib! Nüüd saan ise seda kuulata ja nautida. Neli päeva puhkamist ja teisipäevast alates uue hooga. Pole paha!

Meie õhtu siin külalistemajas möödus rahulikult. Mõned õlled tööpäeva lõpus ja väsinuna pikali voodisse. Uni tuli. Hommikul üles ja Skype’iga saime koju perele helistada. Nemad tähistasid veel jõule. Naljakas ajavahe. Neil öö, meil hommik:) Kade tunne tekkis, kui nägime veebikaamera kaudu nende pidulauda ja kingitusi ja ehitud kuusepuud. Me siin rokime makaronidega jätkuvalt!!! Tundub, et tuleb sebida endale need kaks kena prantsuse neidu alt korruselt ja ehk nemad juba teavad, kuidas süüa teha! Elame näeme:)

Esimene jõulupüha möödus samuti vaikselt. Terve päev sadas vihma ja sedasi möödub terve nädalavahetus – ei saagi randa minna – ning üllatavalt jahe on ka. Kõik numbrid termomeetril, mis näitavad alla kahekümne, tähendavad soojemat riiet ja kinnist toa akent!

Nii irooniline kui see ka pole, siis peale pühi tuleb päike taas välja, mis annab lootust, et aastavahetus tuleb selge ja kuiv ning seega peaks avanema uhke vaade ilutulestikule ooperimaja juures. Me oleme aasta viimasel päeval kella kuueni tööl kui mitte rohkem ja peale seda jookseme linna, sest ennustuste kohaselt täitub südalinn ilutulestiku tõttu ligikaudu 1,5 miljoni inimesega – paljud kodanikud „broneerivad“ endale hea vaatega koha juba sama päeva varahommikul. Täiesti arusaadav. Räägitakse, et ca 20 miljonit dollarit on piisav õhku lasta ja pälvida maailma kõige uhkema tuleshow tiitel. Paljud soovitavad kindlasti kogeda säärast uskumatut laristamist. Ja muide, siin riigis kasutatakse terminit economic slowdown mitte economic recession – niisiis aussie’del on kapid raha veel täis:)

Selleks korraks kõik. Soovime kõigile armsaid pühi ja hoidkem üksteist! Vahvat aastavahetust ja uuel aastal uue hooga: kes kiiremini, kes aeglasemalt, aga oluline on positiivne emotsioon! Elage.rsk

From 40 to 16 in 24 hours …

2009-12-18T13:13:00.002+02:00

Käesolev nädal on möödunud väga rutiinselt ja töiselt. Iga päev algab 6:45 äratusega ja lõppeb peale pesu ja sööki 7:30 bussi peale minekuga, et sõita südalinna. Kell 8.00 alustame Queen Victoria Building maja kõrvalt järgmise bussiga sõitu töö juurde ja umbes 50 minuti pärast saabume õigesse peatusse, veidi jalutamist ning olemegi kohal ja tööpäev võib kell 9 alata. Lõpetame täpselt 17:15, et jõuda bussi peale, mis väljub 17:26. Mõneti hea aeg, kui sinu tööandja lubab varem lahkuda, aga kindlasti kole nõme siis, kui pead ikkagi tööpäeva kenasti pooltunnini veetma ja see tähendab juba 35 minutit järgmise bussi ootamist. Meil on vedanud, et saame varem minema ja veel enam: kuna laojuhataja elab meie kodust mõne kvartali kaugusel, siis vahel, kui ajad kattuvad, saame autoga tasuta ja poole kiiremini koju! Sellega säästame $5 bussipileti pealt. Siin ettevõttes töötavad mehed erinevatel aegadel, vaid meie elame kindla plaani järgi.
Koju jõuame reeglina natuke enne kella 19. Teeme süüa, vaatame telerit ja kella 22 ja 23 vahel lähme magama. Mida me sööme? Enamasti võileibu, müslit piimaga ja makarone vorstiga, vahel ka hot doge või midagi muud kiiresti tehtavat. Igal juhul kõht on täis ja meel on hea!

Nüüd aga pealkirja juurde! Nädala tipphetk oli päike ja 40 kraadi sooja, ööpäev hiljem kõigest 16 kraadi ja palju vihma. Uskumatu mismoodi ilm siinmail vaheldub. Vähe sellest, et saime kergelt märjaks ja oli jahe, meile tuli üllatusena peatuses bussi oodates Sydney bussijuhtide streik, millest saime teada juhuslike möödujate käest, kes tegid meile ettepaneku takso nelja peale võtta, aga kõik taksod olid ju kinni. Vahemärkusena: Sydneys kasutab ühistransporti umbes 600 tuhat inimest. Hakkas juba tunduma, et helistame töö juurde ja teatame, et jääme kõvasti hiljaks. Proovisime veel taksot leida, kuni tänava ääres peatus suvaline auto ja võttis meid peale. Keegi vanem härra nõustus meid oma autoga südalinna viima, kust saime rongiga tasuta järgmisse peatusse, et siis võtta teise firma buss töö juurde. Kui see viimane oleks ka streikinud, siis oleks tööpäev kindlasti meie jaoks ära jäänud. Kõik läks aga vastupidi ja jõudsime lattu tunnike tavapärasest hiljem. Seal vaadati meid kui tõelisi kangelasi – that’s a real dedication ... wow ... guys, we didn’t think you gonna make it – nii kiitis meid korduvalt laojuhataja. Pole paha. Temaga saime õhtul koju ka. Selleks pidime lisatunnikese kõrgema tasu eest tegema, et meie ajad kattuksid. Igati ehmatavalt alanud päev lõppes edukalt. Nädalavahetus võib alata! Take care!

Raju nädal

2009-12-14T10:34:00.003+02:00

Esimene pool sellest kulus töö tarvis ja teine osa möödus lõbutsedes Mardi ja Lauriga, kes tulid siia kolmapäeval ja plaanivad kuu ajaga Austraaliat lähemalt vaadata. Viie päeva jooksul saime Sydney tähtsamad vaatamisväärsused ära näha, rannas mõnuleda ja selle linna kõige „kõlvatuma“ linnaosa (Kings Cross) öö-elu pealiskaudselt näha ja kogeda!

Asjade käigust veidi lähemalt: tööd tegime neljal päeval ja reede küsisime vabaks. Olukord mööblilaos on jätkuvalt endine, s.t. teeme kõike ja samas mitte midagi:) Jätkame seal tööd ka tuleval nädalal.

Hoopis põnevam paistis nädala teine pool. Kõige pealt oli siiras rõõm Marti näha ja vanade aegade kombel kohe nalja teha ja õlut juua. Läbiv huumor kannab märksõna fail ehk eesti keeles läbikukkumine – inglise keelses keskkonnas on siiski fail parema tähendusega kui emakeeles. Noorem generatsioon teab kindlalt, millest ma räägin!
Esimest korda käisime Manly Beach’il: sinna sõit kulges praamiga ja eemal suurlinna kisast kärast, mis tegi tollest päevast vahva kogemuse ja ookeani lained olid üllatavalt rahulikud – niisiis õnnestunud käik! Vaatamata manitsevatest sõnadest said poisid ikkagi päikese käest kõrvetada. Nüüd on neil pooleliitrine 30+ faktoriga päikesekreem:)

Omamoodi põnev aga kaunis väsitav öö möödus järgnevalt Kings Crossi linnaosas, mis kunagi ei maga, kus kohtab kõiki maailma rahvaid, kus toimub pidu ja pillerkaar igal ajahetkel, kus tänavatel elavad hiigelsuured prussakad. Käigupealt saime tuttavaks venelaste, rumeenlase, rootslaste, prantslase, liibanonlase ja teistega – tõeline rahvaste paabel. Õnneks liikus väljas ka ohtralt politseinikke, kes ohjeldas seda lõbusat atmosfääri. Siinmail olevat tõeliselt suur probleem alcohol violance ehk anname lõuga juua täis peaga. Õnneks olen sääraseid kaadreid vaid uudistes näinud, aga mehed võimlevad ikka ürgsete instinktide mõju all ega hellita rivaale millegagi!
Järgneva päeva veetsime teada-tuntud Coggee Beach’il ja viimase päeva naelaks oli Royal Botanic Garden ja Sydney ooperimaja. Neist esimene pakkus mullegi uusi pilte, sest olles seal varemgi käinud, nägin siiski uusi kohti ja ka loomi. Näiteks see julge papagoi.

Nüüd aga jätkavad Mart ja Lauri oma teekonda iseseisvalt ja kuna neil on kohalik telefon, siis saame edukalt teineteisega ühendust pidada. Meie enda elu kulgeb vana rada mööda edasi – vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi:)
Ja veel ... tsiteerides meie mööblikaupluse ühte müügimeest, siis: „There isn’t such thing as Christmas spirit!“ Ma olen kahe käega poolt: eriti siin päikese ja palmide taustal (vaadake esimest pilti). Armsaid saabuvaid valgeid pühi! Seda mina sooviksin!

Yes guys, we’ll see you next week!

2009-12-04T12:53:00.004+02:00

Niimoodi vastas lao juhataja küsimusele, kas järgmine nädal ka meid vaja läheb. Pole sugugi paha. Tundub, et jõulud mängivad siin tähtsat rolli – kõigil on kiire: nii mööblitootjal, selle müüjal kui ka ostjal, sest kõik peab saama enne pühi tehtud.

Nuta või naera, aga sedasi käivad meil siin asjad: kõik teevad midagi, kuigi igal mehel on olemas oma vastutusala, siis ikkagi sagivad kõik ühe töölõigu juures:) ehk siis efektiivne tegutsemine on võõras või mis veelgi hullem (nii mulle näib), et juba juhtkonna tasemel on suhtumine üsna suvaline – I don’t give a f***- tüüpi lähenemine valitseb salamisi seda ladu!

Näiteks tuleb kliendi tellimus mingitele diivanitele: meile tähendab see nende otsimist-leidmist laos, aga me teeme reeglina nii, et käime peaaegu terve lao läbi ja siis hea õnne korral saame ka kohe selle välja viia loovutusala peale. Asi nimelt selles, et kuigi eksisteerib täpne lao aadress antud diivanile, siis paraku ei tähenda see seda, et too seal ka asub. Üldiselt täidetakse riiuli tühjad kohad nii kuidas juhtub. Erinevaid asju tassitakse ühest kohast teise ja tagasi jne ... seega tarbetut tegutsemist on kõvasti. Kuna hetkel on kiired ajad ja rohkelt stressi, siis ei julge kõva häälega kritiseerida ka, kuigi mõne töötajaga olen sel teemal rääkinud, et mida ja kuidas saaks paremini. Kogu selle segaduse juures on hea, et enamik tegelasi säilitab hea tuju ja nalja saab mõne mehega kohati väga palju, mis on vaid positiivne.

Teine huvitav nähtus on laos asuvate asjadega ümberkäimine. Kui lihtsam on lohistada või visata kui tõsta või tassida, siis nii ka tehakse - pole imestada, et palju mööblit läheb sellega seoses prügimäele, sest kes ikka rikutud kaupa tahab. Kuigi õnneks leidub ka erandeid, näiteks $10000 maksvad voodimadratseid tõstetakse ja paigutatakse oma kohale mitte ei lohistata ega visata. Jääb mulje, et rahanumber mõjub:)

Muide, üks naljakas seik siia vahele. Klient ostis endale suure toreda nahkdiivani komplekti ja pidi selle tagasi meile saatma, sest põhjuseks osutus: the furniture didn't fit in the door way!!!! ehk siis emakeeli: mööbel ei mahtunud maja uksest sisse:) Omavahel öeldes: seda jama on ikka kaunis keeruline kommenteerida:):):)

Üks päev tegime kaks tundi üle nõutud aja. Nende kahe lisatunni eest makstakse kõrgemat tasu. Tore! Avaldan sulle loo, kuidas need kaks tundi möödusid. Esimene pooltund tehti nägu, et töötatakse, teine pooltund selgitati välja, millist pitsat iga sinna jäänud tööline soovib. Teise täistunni alguses saabusid pitsad ja neid söödi järgmised kolmveerand tundi. Viimased veerand tundi oldi tõsised, s.t viiest osast koosnev mööblikomplekt sai nelja osa näol lattu viidud, aga viies osa jäi vedelema, sest saabus teise tunni lõpp ja minuti pealt pandi asjad kokku. See viies osa vedeleb siiani kuskil seal laos. Niiviisi tegutsetakse kõrgelt arenenud lääneriigis! Mõttes tsiteerin meie oma peaministrit:)

Polegi muud, kui jätkame seda show’d nii kaua kui võimalik, sest tegevust on vaja ja raha ei tee ju ka paha! Kogu ülejäänud elu-olu on hea ja rahulik. Järgmiste uudisteni!

Nagu elaks Eestis …

2009-11-30T02:40:00.004+02:00

Russki Deli – selline tore pood on meil siin Sydneys. Küllap nii mõnigi teist on juba varem kuulnud võimalusest osta siit Karumsi kohuke või kotike pelmeene või musta leiba. Nii see ongi. Enamik toidukraamist pärineb Lätist, Leedust, Venemaalt. Sealjuures tuleb mainida, et iga päev seal sisseoste ei teeks, kuna hinnad on kallid - loogika seisneb arvatavasti selles, et enamik austraallasi sinna kunagi ei satu ja seega on klientuuriks väike seltskond kohalikke venelasi ja erinevaid ida-euroopa rahvusi. Mõned näited hindadest: päts musta leiba $4, üks Karumsi kohuke $2, Riia sprotid õlis $5, Vene pelmeenid 500g $15 jne. Me vennaga ostsime kohukest – naljakas jah, et ca kakskümmend krooni selle eest - maitseb täpselt sama mis kodumaalgi!

Seal samas poes kuuleme vene keelt loomulikult ja meie kõrval olev daam küsib müüja käest, et kas need kaks poissi on Eestist pärit, mille peale müüja vastab jaatavalt. Nagu selgub on see daam ise välis-eestlane ja mõistab rääkida peale vene keele ka emakeelt kõlava aktsendiga ja kasutab mõne sõna puhul inglise keelt. Saan temast aru, sest ta on siin elanud juba 18 aastat. Tegelikult on eestlaste kommuun siin päris suur – neil olla isegi neljapäeviti oma raadio saade. Ma tean, et Sydney kesklinnas asub ka Eesti Maja. Eks nemad teavad juba täpsemalt aru anda siinsetest eestlastest.

Samas ma ei saa öelda, et kibeleksin sinna, sest endal soov rohkem austraalia inglise keelt rääkida ja kohalikega olla. Ma usun, et siiras soov teisi kaasmaalasi näha tekib kuskil kolme-nelja kuu pärast – nagu mul USA aegadest meenub. Ka seal kohtusime juhuslikult välis-eestlastega, mis oli väga lahe, sest kohalikust olust ja melust sai küllalt.

Naljakas on aga see, et külalistemaja, kus me vennaga elame, pakub öömaja veel neljale eestlasele – niisiis, on meid siin majas kokku kuus tegelast. Esialgu teretasime inglise keeles, siis järgmine päev mõtlesime, et meenutavad nagu eestlasi ehk sellised tõsised ja vaiksed, aga kindlad polnud. Hommikut süües tuligi üks neist meie juurde ja teretas eesti keeles – minu t-särk sisaldas emakeelseid väljendeid – see ollagi meid „reetnud“:):):)

Täna saime agentuurist taas häid sõnumeid – jätkame mööblipoe laos ja seekord terve nädala järjest. Mina olen rahul, kuigi sõit sinna kaunis pikk. Austraallaste jaoks on tunnike sõitu kodust tööle täiesti vastuvõetav ja normaalne. Paljud sõidavad isegi kauem: kaks-kolm tundi igapäev. How about that, huh? Selle peale pole muud öelda kui, et no worries, mate!

Selleks korraks kõik. Varsti jõuab sõber Mart ja Laks ka siia – loodetavasti teeme paar päeva kvaliteetset kino ja tsirkust. Olge vahvad!

Veidi jõulu meeleolu Sydney ühistranspordilt

Kus on kodu, mis on kodu …

2009-11-26T06:50:00.008+02:00

Tulime hostelist ära. Meie uus kodu (sellest on vihjatud eelmistes sissekannetes) on südalinnast veidi eemal, mis tähendab palju rahulikumat rütmi ja vaiksemat ümbrust. See on nii hea tunne: ruumi on rohkem, privaatsust on rohkem, rahu on rohkem. Tegime ise esimest korda Austraalias oldud aja jooksul süüa. Kiirnuudlid, tomatisalat ja grillvorstid:) Väga uhke ja maitsev roog! Ise asi palju me rahaliselt kokku hoidsime – paistab, et mitte oluliselt, võrreldes väljas söömisega. Näiteks toome soodsaimad hinnad meie lähedal asuvas supermarketis: pakk võid $3, sepiku päts $3, kaks liitrit piima $2.70, purk Dr Pepper’it $2.50, pakk kiirnuudleid $0.85, kuus grillvorstikest $5, kilo banaane $6 jne.

Täna saime agentuurist taas kutse tööle minna – võib arvata, et tegu on ühe päevase otsaga, aga kindel vastus selgub kohapeal. Seekordseks ülesandeks on mööblipoes füüsis proovile panna. Sinna sõit meie uuest kodust on kaunis pikk – ca poolteist tundi kahe bussiga, ent meid see ei morjenda – see tähendab kuskil kuuest hommikul üles tõusmist, et üheksast tööl olla.

Eile tegime uue Sydney avastusretke ja kuna meil on ühistranspordi kaardid ($38 tk) nädalase kehtivusega, millega võib sõita peaaegu piiramatult bussi, rongi ja laevaga, siis meie valisime selle viimase. Nii uus ja huvitav on kogeda linna sees ühistransporti praamide näol. Niisiis sõitsime erinevaid peatusi mitmetes lahesoppides ja kõiki liine läbi ei jõudnudki käia. Pilte sellest toredast päevast saate näha galeriist – http://picasaweb.google.com/edvin.kartau/

Saime ka oma Tax File Number’i postkontorist kätte ja seega saab tööandja meie teenistusest 13% makse maha arvestada. Sellega seoses meenub, et ka püsiv aadress on nüüd ju käepärast:

284 Bridge Road

Glebe, Sydney

NSW 2037

Kirjad ja pakid saabuvad ühisesse postkasti siin, kus need jaotatakse õigete inimeste vahel laiali. Nii, jõuluvana teab nüüd, kus me asume:)

Marit, meie kolmas tegelane reisi algusaegadest, leidis ka endale toreda elamise, aga meist parajalt kaugel – ta elab rannapiirkonnas. Arvestades lähenevaid kuumasid ilmasid, siis saame tihti rannas lesida ja supelda – on oodata 30+ kraadiseid päevi.

Järgmise korrani!

Raamatukogus ajalehe kuulutusi uurimas ... ja siis ta tuli

2009-11-24T11:41:00.007+02:00

Käisime osariigi suurimas raamatukogus, kus saadaval ka tasuta wifi. Eesmärgiks oli leida tööd kohalikke ajalehe kuulutusi lugedes, aga tundub, et siin annab kõige adekvaatsema ja efektiivsema tulemuse ikkagi internet. Sellised leheküljed nagu mycareer.com.au , seek.com.au , jobsearch.gov.au , careerone.com.au on täis igasuguseid kuulutusi nii kohalikule kui ka võõrale. Meiesugused peaksid otsima casual- või temporary-tüüpi töid. Loomulikult on ka neid võimalusi, et alustad ajutiselt kuskil firmas ja lõpetad sponsorship-viisaga, mis võib tähendada mitut aastat kindlat tööd Austraalias.

Väga oluline on austraalia tööandja jaoks töökogemus, eriti veel kohalik töökogemus. Seega, kui sul seda veel pole, siis katsu kuidagi ikka jalg ukse vahele saada, sest hiljem oma CV-d kirjutades on hea trump see, kui sul on austraallasest soovitaja eelmisest kohast. Ka ei huvita kedagi sinu kõrgharidus - jällegi tundub, et eelistatakse kodumaist haridust. Samas work and travel viisaga ei kujutatagi ette kedagi töötamas pangas mõne direktorina, haiglates arstina või kooliõpetajana jne. Selleks on juba teised viisakategooriad – sponsorship või skilled viisa vm.

Niisiis lehest midagi leida polnud ja tulime tagasi hostelisse. Mõtlesime, et ... kurat küll ... miks ei võiks töö ise sind üles otsida:) ... veidi aja pärast helises telefon:“ Tere, helistan agentuurist, homme kell 9 hommikul sel ja sel aadressil kohale minna, vaja abikäsi ühes laohoones“. WOoooOW ... kui hundist räägid ja töö otsiski meid ise üles!

Täna täitus meil täpselt kaks nädalat siin olemisest ja täna oli ka meie esimene tööpäev. 8 tundi laotöid mõjus üsna karastavalt ja väsitavalt. Tore meel, et sai veidi rakendust ja uusi inimesi kohata – üks vietnamlane hakkas vene keeles meiega suhtlema – mitte täielikult, vaid mõne väljendi kaupa, aga edukalt, sest ta oli vene keelt 30 aastat tagasi koolis pidanud õppima – üsna uskumatu! Kohalikud ise võtsid kogu tööd pingevabalt ja sai palju nalja. Kõik tunduvad vahvad! Selle konkreetse lao ülesanneteks on varustada kohalikke poode ja söögikohti köögitarvete ja muu sarnasega. Ettevõtte omanikeks pidavat olema ungarlased ja enamiku kontorist moodustavad ungari päritolu tegelased – lõhnab pere äri moodi!
Kuigi see oli vaid üks tööpäev, ei pruugi see viimaseks jääda, sest kiiremaid päevi on ette näha veel küll, aga samas me ise eelistaksime kindlasti stabiilsemat rakendust ja seda me ka homsest otsima taas hakkame ... kui töö just meid enne ei leia:)

Eile saabus ka hea uudis külalistemaja juhilt Victorilt, et meie broneeritud tuba on juba valmis ja võiksime sisse kolida tänasest mitte eelpool kokkulepitud 27ndast kuupäevast. Vahva jah, kuigi me juba jõudsime hosteli ära broneerida neljapäeva hommikuni, s.t tasusime vajaliku summa. Võimalik, et oleme siiski kolmapäeva õhtuks juba oma toas seal toredas külalistemajas.

Nagu ikka, hoiame kursis siin toimuvaga ja soovime kõigile oma lugejatele: no worries ehk pole probleemi:)

Kaua võib?

2009-11-21T09:37:00.008+02:00

Oleme nüüd nädala jagu elamispinda otsinud – eestlaslikult privaatset pinda on soodsa tasu eest küllaltki keeruline leida, kuna kohe on ju jõulud koos aastavahetusega saabumas ja sellega seoses täitub Sydney suurte massidega igalt poolt maailmast ja oma riigist ja seega kõik, kes mõistavad nõudluse-pakkumise seaduspärasid, teavad, et selline rahvamass tõstab hinda üüripindadele.
Kõik need kohad, mida me oleme käinud inspekteerimas, on enamikus jagatud toad, kas majas või korteris, ja nii mõnigi koht meenutas mulle oma-aegset patarei kommuuni (teate küll:), kus inimesed olid koos ühes korteris – näiteks kümnekesi! Jah, korraks pidutseda sellises kohas või muud ajutist teha on normaalne, aga elada seal kaks kuud – see on juba midagi muud!

Lõpuks leidsime külalistemaja tüüpi majutuse, kus saame kahekesi vennaga olla oma toas – ei jaga kellegi võõraga – köök, vannituba, puhketoad jm – kuuluvad jagamisele, aga rõõm oli näha, et seal hoitakse puhtust ja korda – niisiis tuba võetud ja esialgu nii kauaks, kui tahame. Meie toast leiab lisaks kahele voodile ka suure riidekapi, laua ja tooli, väikese minibar-tüüpi külmiku ja televiisori. Kõik ülejäänud eluks vajalikud tarvikud on seal mujal maja peal olemas, s.t endal piisab kaasa võtta vaid nädala üüriraha ja riided ning soovi korral ka toit, mida köögis valmistada.
Ainus pisike nüanss on see, et kolime sisse 27ndal novembril, sest siis vabaneb see eelpoolmainitud ruum ja senimaani elame hostelis ja keskendume järgmistele olulistele küsimustele. Täpse aadressi ja koha nime avalikustame siis, kui oleme juba sisse kolinud!

Üldiselt on esimene nädal kiiresti möödunud – kui palju kõnesid teha ja kokkusaamisi määrata ja kortereid/maju vaatamas käia, siis pole midagi imestada. Oleme kohanud venelasi, indialasi, hiinlasi, türklasi, kohalikke ja teisigi sel perioodil.

Ühel päeval näitas ilmataat jõudu – temperatuur jäi vaid õige pisut alla 40 kraadi – hea, et meil toas kliimaseadet pole ... ma tegin nali:) tegelikult oleks seda vaja küll – samas ühistransport kasutab konditsioneeri ja bussis mõnuled heas jahedas, aga välja astudes muutub pilt totaalselt – ausalt öeldes nii võib üsna kärmelt külmetuda. Õnneks sedasi pole veel juhtunud ... ptüi ptüi ptüi!

Täna käisime taaskord rannas – olgugi, et päike oli kogu see aeg kerge pilve taga, oleme siiski grammi võrra jumekamad ja saime ka suuremat ookeani lainet kogeda. Esimest korda elus tundsin, mida tähendab lainejõul tagumikuga merepõhja künda – kõik kohad olid liiva täis! Mõnna mõnna mõnna ... laine harjal liuelda on lahe ja hakkan juba mõistma, miks on surfamine nii populaarne ja äge.

Tähelepanu neile, kes jäävad kahe laine liitumise kohale (s.t. esimene laine uhab ranniku suunas ja teine laine tõmbab end tagasi mere suunas) - kõigepealt sa kukud suvaliselt vastu põhja ja vesi keerutab sind edasi ja tagasi - ainus mõte on, et kuidas kähku õhku hingamiseks saada ... ja hetkeks saadki, kuni uus veelgi tugevam laine sind uuesti pikali heidab ega hellita ka kuidagi moodi. Ühtäkki tunned, et tahad kiiresti välja tulla, hirm naha vahel. Tegelikkuses nii ongi, et kõikvõimalikud põrutamised ja löögid on kerged tulema. Seekord läks õnneks ja adrenaliin kasvas mäekõrguseks, mis tähendas, et pidi veelkord vette minema ja proovima lainega mõõtu võtta ning seekord juba targemalt.

Jääme ootama paremaid laineid, suuremaid tõuse ja veelgi rõõmsamaid emotsioone. Olge armsad!

Kas sina elaksid ühes korteris viie võõra inimesega?

2009-11-14T11:17:00.003+02:00

Täna käisime vaatamas kahte korterit. Esimene neist paraku ei kannata kriitikat, kuna koht oli kaunis räpane ja liiga väike kahele inimesele. Asukoha suhtes on ta kesklinnast 15-minuti bussisõidu kaugusel. Seal elasid teises toas veel üks sakslane ja austraalane. Omanik ise õpib ülikoolis ja paistis väga tore kohalik olevat, kes tahab sealt välja kolida oma neiuga.
Teine koht asub südalinnas ühes väga kõrges tornmajas 34ndal korrusel. Omanik oli hiinlasest noor neiu – samuti tore ja asjalik ka. Pakutav korter sisaldas ühte tuba, kahe voodikohaga koos televiisori ja DVD-mängijaga. Väljanägemine saab paremaid punkte kui esimene koht, kus käisime, aga siiski mitte oluliselt. Kindlasti teeb kogu selle elamise kahvatuks suur inimeste konsentratsioon, s.t peaks me seal elama, siis jagaks seda elamispinda meiega viis hiinlast!

Omavahel öeldes: too korter ei tundunud mugava pelgupaigana ja niisiis jätkame otsinguid. Soovime rohkem privaatsust. Valikuid õnneks jagub ja homme helistame taas mõned kohad läbi ja inspekteerime kohapeal pakutavat. Senikaua pikendasime hostelis oma tuba igaks juhuks teisipäevani.

Kogu selle kodu leidmise tuhinas ja linna peal ühest punktist teise liikudes suure rahvamassi sees on ääretult fantastiline kohata juhuslikult teist eestlast, eriti veel, kui sul on olnud selle inimesega ühine ajalugu – kui nii võib öelda – nimelt, kohtasin ühte oma seersanti ajateenistuse aegadest ja äratundmisrõõm oli üle harju keskmise! Igal juhul nüüd teame teineteise kontakte ja järgmine nädal püüame ka midagi koos ette võtta – mina olen rahul.

Ka Sydney ööelu on nüüdseks ära proovitud. Kogu see võimlemine kujutas endast baarist baari minekut, kus ukse peal turvamees järjekordi ohjab ja sind peale mõnda ootamist dokumendi alusel sisse lubab jalutada ja raha selle eest ei küsigi. Meie väisasime kahte baari – viimane neist oli hõivatud hiinlaste poolt. Hiinlased on sama agarad jooma ja tantsima kui kahvanäod eurooplased või austraalased.

Saime korraks tänaval jalutades sel samal ööl näha ka, kuidas hiinlasest turvamees kerge liigutusega ühe vandaali pikali lõi ja oimetuna maha vedelema veidikeseks jättis, kuna too üritas kioski uksest siseneda jalalöökide abil klaasi masseerides. Varsti oli kohal ka politsei ja küllap kõik asjaosalised said vastavalt uut või vana tunda – meie liikusime kiirelt edasi ega jäänud seda teatrit lõpuni vaatama!

Eks kunagi tuleb aeg, kus ma saan külastada ka tõelist ööklubi, aga see pole hetkel prioriteet. Praegu on oluline otsida elukohta ja hoida kulutused kontrolli all – nii lihtne see ongi!

Business or pleasure? Definitely both!

2009-11-12T10:35:00.008+02:00

Kolmas päev (12.nov) algas asjalikult – saime ühe viimaste oluliste tegevuste seas ära teha Tax File Number’i. Käisime kohalikus büroos ja nüüd ootame mõned nädalad, et saaks selle numbri tööandjale anda, kes arvestab makse maha 50% asemel 13% - päris mõjuv põhjus, miks seda numbrit endale taotleda! Senimaani saame siiski tööd teha, piisab reeglina vaid väitest, et “I am applying for TFN” ja tööandja arvestab vähem maksu palgast maha.

Hea on see, et Sydney kesklinnas saab jalgsi kõikjal käidud ja pole vaja kuigi palju võimelda. Näiteks meie hosteli juurest kõnnib ooperimaja juurde 20 minutit. Nii sai maksuametis 15 minutiga käidud.

Täna sai ka ära proovida kohalikku rannamõnu – päevitasime paar tundi Coogee Beach’il (loe: guudzhi) ja sellest piisas. Enne seda muretsesime endale päevituskreemi faktoriga 30+ ja ega sellest allapoole naljalt ei leiagi või siis polegi vaja. Igal juhul see päästis meid hullemast, sest need kehaosad, mis jäid kreemitamata on praeguseks tulipunased ja kuumad. Rannas oli rahvast palju, ilm oli selge ja palav, vesi oli 20 kraadi soe ja laine oli kohalike jaoks lahja, aga meie jaoks piisav, et suu ammuli ahmida soolast merevett ja tunda ennast kui seikluspargis. Sinna sõit kulges bussiga – ostsime 10-korra kaardi $15 dollariga ja kohal olime enda hosteli juurest ca poole tunniga.

Rannas tegi vennas ühe ärikõne, mille abil oleme mõlemad kutsutud ühte töö agentuuri intervjuule esmaspäeva hommikul. Elame näeme, kuidas sellega läheb! Siinkohal tänud Maritile, kes meile selle kontakti andis.

Reedel läheb Marit juba tööle, kuna tal eelmisest aastast tutvused eest võtta! Samal ajal meie aga vaatame endale korterit või muud kindlat odavat elupaika. Senimaani oleme mõne korteri vastu huvi tundnud, aga otseseid kontakte veel pole loonud. Vaatame edasi ja esialgu plaanime kuu või kaks Sydneys veeta. Sedasi pikemaajaliselt siin olles on ka suurem võimalus odavamalt korterit saada – odav tähendab nädala üüri näo kohta kuskil $100 kuni $150 AUD ja korter on reeglina möbleeritud ja sisaldab kõiki makse.

Niisiis on kõikide tegevuste hulgas kaks tähtsamat veel lahendada – töökoht ja elupaik. Kõik ülejäänud olulised elemendid tunduvad korras olevat. Keep up the good faith!

Turisti eine: ooperimaja, botaanikaaed ja teised loomad

2009-11-12T07:52:00.003+02:00

Teine päev Sydneys algas minu jaoks juba kell 4:00 hommikul, kuna ajavahe tõttu oli uni juba läinud (samas vara jäin magama eelmine päev).
Kõigepealt seadistasin interneti paika. Panka sai oma mobiili number antud, kuna sinna saadetakse mulle tähtsaid koode (jälle: mismõttes?!?!). Olgugi, et pangal (Commonwealth Bank) on erinevaid veidrusi, peab mainima, et nende teenindus saab minu käest kuus punkti viie palli süsteemis – väga vahva ja sõbralik!

Päeva edenedes külastasime Darling Harbourit, kuna see jäi võrdlemisi lähedale meie asukohale, seega jala minnes oli vähe vaeva. Tore kena sadamake, kus palju kohvikuid ja purskkaeve ja inimesi.
Peale seda oli mõttes koju (loe: hosteli) tagasi tulla, kuni hetkeni, mil me ekslikult nägime Harbour Bridge’i – nii meile vähemasti tundus, aga tegelikkuses kõndisime palava päikese käes täiesti valesti. Väsinud ja näotud tegime kerge külma õlle ja mõtlesime Monorail’iga sõita tagasi kesklinna (ca $5) ja sealt jalutada ooperimaja suunas.

Kusjuures enne seda külastasime Royal Botanic Garden’it, mis on meeletu suur ja uhke park ning, et saada täielikku ettekujutust kõigest seal sisalduvast, tuleks terve päev broneerida, mitte 30 minutit nagu meie tegime – aga pole hullu, küll jõuab!
Sydney ooperimaja lõhnab seest samamoodi nagu Tallinna Linnahall – selline betoonine ja vana!
Omamoodi põnevam oli see suur sild tema kõrval – Harbour Bridge, kus saab turistiraha eest ka kaare pealse tee kaudu ühelt kaldalt teisele – meie seda ei teinud!
Kõik see Sydney tuntuim sümboolika nähtud, seadsime end tagasi kodu poole – olime ikka väga väsinud ja ära põlenud – päike ei ole siin väike! Temperatuur jääb veidi alla 30 kraadi – pole paha! - nagu öeldakse.

Selle kõige taustal on tunne jätkuvalt hea ja Sydney suurlinnana veelgi hubasem ja toredam. Ilm on super ja hetkel ei oskagi midagi teisiti soovida!

Sulle aga, armas lugeja, soovin kõike toredat ja ole vahva. Hea emotsioon on see, mis loeb!

Siin me oleme ... on suvi, on Sydney, on Austraalia

2009-11-11T01:07:00.011+02:00

Meie lennust veidi: 33 tundi on tõesti kole kaunis kogemus. Sealjuures teine peatus – Pekingi lennujaam – on väga võimas ja uhke, aga hiinlane ise on küllaltki range ja jäi mulje, et kui ta naeratab, siis järelikult anti selleks käsk kuskilt ülevalt. Niisama ei saa midagi! Pekingis oli ilm sama hall kui Tallinnaski ning sooja 4 kraadi. Ja lend sealt reisi lõpp-punkti kestis ja kestis ja kestis … 12 tundi möödus mõneti magades – ja und meil oli – esiteks ajavahe ja ülevalolemine, teiseks mõned õlled ka, ülejäänud aeg mõnda filmi vaadates.

Kohapeal Sydneys probleeme ei tekkinud ja saime väga kiiresti kõik oma pagasi kätte ja linna peale! Taksoga kesklinna on kamba peale efektiivsem kui üksi ühistranspordiga.

Hakkasime kohe korterit vaatama (ahjaa … meiega ühines ka üks tore tüdruk ja juba Tallinnast ära lennates istus ta juhuslikult meie kõrval, aga tuttavaks saime Maritiga Stockholmi lennujaamas), sest Maritil on siin mõned tutvused, aga paraku ei läinud nii, et saanuks elukoha, seega leidsime endale ühe hosteli kesklinnas (World Square Hostel), kus elame kolmekesi koos ja ruum on ainult meie päralt – ei peagi tüüpilises 6-või 8-voodiga toas ellu jääma! Oleme siin kuni pühapäevani.

Esimesel päeval kohapeal saime endale pangakonto teha (kaardi saame kontorist kätte). Uskuge mind: võrreldes Eesti pangandusega on selline kättesaamise viis vägagi hea ja vastutulelik panga poolt, sest meil pole veel kindlat aadressi, kuhu pank tavaliselt saadab sulle kaardi posti teel. (mis mõttes?!?)
Nüüd on meil olemas ka mobiiltelefonid ja netipulk, mis on mugav vahend linna peal kasutamiseks, sest igal pool on internet tasuline või siis McDonald’si tasuta wifi, aga …

Selleks korraks kõik. Head ööd või tere hommikust … ei teagi … Tallinn + 9 tundi = Sydney kohalik aeg. Meie oleme ilmselgelt veel Eesti ajas ja seega väsinud:)

Kindlustatud ... nii väidavad dokumendid:)

2009-10-31T22:52:00.011+02:00

Orkuti foorum "Eestlased Austraalias" on väga mitmekülgne ja igatpidi kasulik, vahel hale-naljakas allikas erinevate küsimuste vastuste otsimisel-leidmisel.

Kindlustuse teemasid uurides jäi silma Janno Kaur, kes on aidanud poliisidega paljusid Austraaliasse minejaid. Nii ka mina ... tegin tema kaudu QBE Eesti tervisekindlustuse terveks aastaks, kus on olemas isegi füüsilise töö riski kate. Lisaks on olemas ka reisikindlustus Austraaliasse sõitmiseks Salva Kindlustuse poolt.

Kogu pakett maksis 2706 krooni. Pole paha:)
Samas pole paha ka see, kui ei pea kordagi neid poliise kuskil vastavate ametnike ees lehvitama ja õigusi taga nõudma. Aga mis muud kui pöidlad pihku ja loodame parimat.

Kas sina teadsid, et Austraalia ...

2009-10-16T11:48:00.015+03:00

... rannik on umbes 60'000 km pikk, kus paikneb rohkem kui 10'000 randa.
... pikim sirge maantee lõik on 148km pikk - raske juhus:)

... riiki külastab igal aastal ca 450'000 bäkkpäkkerit.

... mandril elab hinnanguliselt 40 miljonit känguru – rohkem kui enne mandri asustamist:)

... rahvuspüha on 26. jaanuar - Australian Day – päev, mil esimesed briti laevad randusid Austraalias.
... pealinn on Canberra, mis asutati pealinnana kahe suurlinna - Sydney ja Melbourne - vahelise võitluse kompromissina, kus kumbki ise soovis pealinna staatust.

... ulatub idast läände laiusega ca 4000km ja põhjast lõunasse pikkusega ca 3700km.

... alpides sajab rohkem lund kui Shveitsi alpides - lund leiab lõunast mitte põhjast!
... idakaldalt leiab maailma pikima korallrahu - the Great Barrier Reef, mis on peaaegu 2000 km pikk, olles samas suurim elav organismide grupp maakeral:)
... inglise keel võib erineda briti või ameerika inglise keelest - näiteks: to shout a piss tähendab, et tuleb õlu välja teha ja vastuseks saab öelda no worries, mate - ehk siis olen nõus, teen ära!

Põnev faktide loetelu võiks end ise täiendada:)

START: 8.november 14:10 Tallinna Lennujaam

2009-09-30T13:19:00.027+03:00

Veidi enam kui 30 tundi lendamist ja ootamist. Viisad on olemas - see käis kähku - kogu protsess võttis vähem kui tunnikese:) Lennupiletid on olemas - ka see käis kiiresti - aga ostes pileteid bookinghouse.ee kaudu peab olema õigel ajal õiges kohas, sest hinnad muutuvad iga päev ja isegi kiiremini. Pileteid otsides leidsingi lõpuks, et Tallinnast Sydneysse saaks ühe otsa pileti 9997EEK eest - pole sugugi paha hind, kuna alustame lendamist otse Tallinnast. Samas oleks saanud isegi ca 8700EEK eest mõned päevad hiljem:) Esimene lõik on Tallinn - Stockholm, mida teenindab Estonian Air. Rootsi pealinnast Hiina pealinnani veab meid Air China - samuti saame sama ettevõtte teenust kogeda Pekingist Sydneysse lennates:)

Niisiis pühapäeva pärastlõunal alustame ja teisipäeva varahommikul jõuame:)

Minu senised võõrsil käigud

2009-09-24T12:58:00.020+03:00

See kaart siin annab ülevaate neist 15 USA osariigist, mida olen kas pikemalt või lühemalt oma nahal kogeda saanud. Enamiku ajast veetsin Kentuckys, Alabamas, Georgias ja Tennessees - ehk siis in the South! Tuleb tõdeda, et southern hospitality teeb sellest piirkonnast igati vahva ja mugava elamuse:)
Nüüd jääb üle veel läänes ja keskosas ka ära käia. Eks kõik 50 osariiki võiks oma silmaga üle vaadata - loodus on ikka kohati märkimisväärselt võimas ja uhke!
Niisiis, ülejäänud 35 osariiki, ootame põnevaid reisielamusi lähitulevikus!

Euroopas olen tegelikult ikka piinlikult vähe ringi käinud. Kõige nii öelda populaarsemad kohad on neist riikidest olnud Soome, Läti, Saksamaa ja Portugal. Ülejäänud riigid on jäänud suurema tähelepanuta. Need paigad, kus punast täpikest ei leia, vajavad veel külastamist ja mulle tundub, et kõige põnevamad kohad oleks Suurbritannia, Skandinaavia ja Shveits.